Küsimusele, mille eest antakse välja parima gninööppöönija tiitlit, vastamisega jääksid ilmselt hätta ka tippmälumängurid Indrek Salis ja Jevgeni Nurmla. Palamuse Gümnaasiumi IX klassi õpilane Piia Puuraid teab aga hästi, et sellist tiitlit antakse eduka näidendikirjutamise eest. Ta ise on 20. märtsist selle tiitli kandja.
Algas kõik sellest, et ühel päeval nägi Piia koolis kuulutust, mis andis teada, et Eesti Nuku- ja Noorsooteater on välja kuulutanud järjekordse, arvult viienda näidendivõistluse Pööning. Kahte vanemat vanuserühma oodati seekord kirjutama teemal “Mina. Sina. Seks. Meie”. Lugu pidi põhinema noore autori või tema lähedastega juhtunul.
Piia polnud veel kunagi ühtegi näidendit kirjutanud, küll aga oli tal kombeks heale sõbrannale igaks sünnipäevaks jutt kirjutada. Viimati kirjutatu teema langes üldjoontes kokku näidendivõistluse omaga. Ning Piia hakkaski juttu näidendiks ümber vormima. Töö oli harjumatu, aga mitte tüütu või keeruline.
“Ma pigem nautisin seda,” ütles Piia. “Põhitegelaste monoloogid panin kirja peaaegu et ühe hingetõmbega, dialoogides jäljendasin mõnede oma tuttavate sõnakasutust. Eriti mõnus oli remarke vahele kirjutada.”
Näidendi “Head tüdrukud on ju alati vait” võistlusele saatnud, jäi Piia tulemust ootama. Nuku- ja Noorsooteatrilt näidendivõistluse auhindade jagamisele kutse saamine oli tema meelest juba isegi suur privileeg, see, et ta keskmise vanuserühma võitjaks kuulutatakse, aga jalustrabav üllatus.
Keskmist vanuserühma (11-15 a) nimetataksegi Pööningu-võistlusel gninööppöönijate kategooriaks, vanemad, 16-22-aastased on tiippöönijad ja noorimad põngerpöönijad. Vanima vanusegrupi võitjaks ehk Parimaks Tiippöönijaks pärjati seekord 21-aastane Pille Lõhmus Tallinnast näidendiga “Kaardimaja”. Kuna põngerpöönijaid oli seekord vaid üks, andis žürii sellele ainsale, IV klassi õpilasele Andra Pervile näidendi “Päkapikkudest piilujad” eest vaid “Poole küpsisega naerutaja eripreemia”.
Auhinnaks sai Piia Nuku- ja Noorsooteatri lavastuste aastase tasuta külastamise õiguse ning kaupluse Rahva Raamat tuhandekroonise kinkekaardi.
“Raamatud on minu jaoks alati kõige parem kingitus,” ütles Piia. Nuku- ja Noorsooteatris lubas ta aga aasta jooksul ära vaadata kõik, mis vähegi huvi pakub.
“Ma ei usu, et neil üldse nii palju lavastusi on, kuipalju ma vaadata tahaksin,” arvas Piia.
Ugalasse lavastajaks
Küsimusele, millest tema näidend kõneleb, vastas Piia, et mõne lausega on seda väga keeruline ära seletada.
“Vähemasti minu jaoks on see raske ülesanne,” tunnistas Piia. “Näiteks kui kahekümneleheküljelise näidendi enda kirjutamiseks kulus mul kaks kuud, siis pooleleheküljelist sisukokkuvõtet, mis näidendivõistluse juhendi järgi lisada tuli, kirjutasin ma tervelt kaks nädalat.”
Piia näidendi “Head tüdrukud on ju alati vait” peategelaseks on Katrina, kellel on probleeme kehvapoolse enesehinnanguga ning kes otsib turvatunnet ja natuke ka tunnustust, ainult et mitte alati kõige õigemast kohast. Loo tegevustikus tulevad mängu alkohol, narkootikumid ning usalduse räige kuritarvitamine, mis paneb Katrina mõneks ajaks iseennast, kõiki oma kaaslasi ja kogu maailma vihkama. Lõpplahendus on siiski pigem optimistlik.
Piia on suutnud oma tegelased elavaks kirjutada: dialoog kannab ja toob välja tegelaste, eriti Katrina ja Oskari huvitava mõttemaailma. Laiusel elav Hendrik Lindepuu, kes ise mitu näidendit kirjutanud ja suure hulga poola näidendeid eesti keelde tõlkinud, ütles, kui oli Piia näidendi läbi lugenud, et sai sellest kosutava, aga samas hingekriipiva elamuse. Ning et näidendit võiks lugeda õnnestunuks ka siis, kui see poleks kõigest 15-aastase tütarlapse kirjutatud.
“Mõned näidendis kirjeldatud situatsioonid ja sündmused pärinevad minu või minu tuttavate elust, kõige räigemad kohad on aga puhas fantaasia vili,” tunnistas Piia.
Pärisin, kas neid alkoholi, narkootikumide, vägistamise ja surmaga seotud stseene üldse oli vaja näidendisse sisse kirjutada. Piia arvas, et oli: nii sai ta näidata, et enese tõestamiseks mingisse kampa kuulumine ning koos teistega selliste asjade kaasa tegemine, mida tegelikult kaasa teha ei tahaks, pole kuigi tark tegu ning võib mõnikord viia suisa traagiliste tagajärgedeni.
Kui senini oli Piia näitlejaks saada tahtnud, siis Tallinnas Köismäe tornis toimunud Pööningu autasustamistseremoonial jõudis ta äratundmisele, et tahab saada hoopis lavastajaks. Autasustamisel mängiti nimelt ette katkendeid võidunäidendeist ning Piiale tundus, et tema loo jaoks olid valitud täiesti valed osalised ja üldse polnud miski nii, nagu talle oleks meeldinud. Lavastajana saaks ta kõige üle ise otsustada. Ja kui juba lavastajaks saada, siis Ugala teatris. Sest see asub Viljandis ja Viljandi on Piia lemmiklinn: seal elavad tema vanavanemad.
“Tegelikult kuulsin, et teatris ei lastavat autoreid üldse näidendite lavastusprotsessi ligi: nad kippuvat ainult segama,” ütles Piia naerdes.
Ei hakka palav
Kuidas lavastajaandega on, ei tea, aga näitlejaanne on Piial vaieldamatult olemas. Seda on ta tõestanud mitmel etluskonkursil. Viimati tuli ta vendade Liivide ja Juhan Liivi luuleauhinna laureaatide loomingu esitamise konkursi maakonnavoorus teiseks. Kui mõni etluskonkurss lähenemas, tuleb emakeeleõpetaja Asta Ilmjärv tavaliselt ja ütleb: “Nii, Piia, nüüd on jälle minek.”
Luuletuse püüab Piia ise valida ning leida mõne sellise, milles oleks n-ö teda ennast sees: siis kukub selle lugemine loomulikum välja. Proosapala leiab Piiale tavaliselt tema turismitalu pidajast ema.
“Proosapala ettekandmisel kipun liialt “vuristama”,” teab Piia oma puudusi.
Just soovi omaealiste hulgas heal tasemel teatrit teha ajendas Piiat kolme Tartu gümnaasiumi vastuvõtukatsetele minema. Treffnerist ja Härmast, kuhu terve Lõuna-Eesti helgemad pead pürivad, jäi ta välja, kui ka Mart Reiniku Gümnaasiumi sisse ei saa, jääb ta ilmselt Palamusele. Kuigi ka siia tuleb tal bussiga sõita: elab ta nimelt kümmekond kilomeetrit Palamuselt eemal Saare järve ääres.
“Huvitaval kombel sai mulle just Tartu gümnaasiumides katsetel käies selgeks, et pole sellel Palamuse Gümnaasiumilgi häda midagi: siin võib õppida küll. Keskastmes ehk veel tõmmeldakse ja üritatakse ennast tõestada, gümnaasiumiosas peaks aga elu olema rahulikum,” arvas Piia.
Peale kirjutamise ja etlemise on tal veel üks kirg: ujumine. Eelmiste suveolümpiamängude ajal jälgis ta nimelt telekast kõiki ujumisdistantse ning tundis ühtäkki, et peab ka ujumisega tegelema hakkama. Ning sügisel läkski ta Kuremaale ujumistrenni. Praegu on tema nimel kolm maakonna rekordit. Seda muidugi juhul, kui ta üleeile peetud maakonna meistrivõistlustel mõnest ilma ei jäänud või mõnda juurde ei püstitanud.
“Ujumine meeldib mulle sellepärast, et selle juures ei hakka kunagi palav ja et see tuleb mul täitsa hästi välja,” ütles Piia. “Ning trennis oma tavapärast kolme kilomeetrit ujudes on nii mõnus oma mõtteid mõelda.”
Käisin minagi lapsena paar aastat ujumistrennis. Sestap tean omast käest, et varakult omandatud vee peal püsimise oskus ja oskus kuitahes närust olukorrast enam-vähem puhtalt välja ujuda tulevad elus alati kasuks. Neid oskusi läheb eriti vaja sellel, kes noorelt tuntuks saab ja avalikkuse huviorbiiti tõuseb. Nii nõtke sulega inimesega nagu Piia võib see vabalt juhtuda.
RIINA MÄGI
