Hinnaralli algas juba suvehakul. Juulis purustas hindade kasv viimase kuue aasta rekordi. Nii näiteks ennustatakse lähiajal piimahinna suurt tõusu, ent piimaliiter kallines juba juulis paari krooni võrra. Kõige enam on kallinenud või, samas, kui olete märganud, on pakid aina väiksemaks jäänud, 150- ja 180-grammisteks. Jahu hinnale lisandus juba augustis 40%. Leib ja sai on kallinenud säästupoodides isegi tavakauplustest enam. Prognooside järgi kallineb toit lähima aasta jooksul veel 10 protsenti. Elektriraudtee tõstis piletihindu maist, Edelaraudtee augustist, bussid aga juulist. Toasoe ja eluase on juba kallinenud ? kütteõli, küttepuud jt. Maagaas ja tarbegaas on kallinenud pidevalt. Kütusehinnad ? bensiin ja diislikütus – tõusevad üle 10%. Nüüd siis tabab meid ka elektri?okk, kuigi alles kevadel ütles peaminister, et hind ei tõuse. Eesti Post tõstab 30% võrra perioodika edastamise hinda. Kõige selle taustal tõusevad spiraali mööda kõikide kaupade ja teenuste hinnad, sisuliselt kogu elu.
Ansipi valitsus soodustab hinnatõusu
Aktsiiside tõus pole paratamatu, seda oleks saanud paari aasta võrra edasi lükata. Kuid nähtavasti ei tahetagi. Oravad said valimistel oma hääled maksude alandamise lubaduste eest. Nüüd tuleb aga puudujääv raha kaudsete maksude hiigeltõstmisega mitmekordselt tagasi korjata, sest kulukad valimislubadused ootavad täitmist. Tegelikult teeb valitsus kõik, et hinnakasv hoogustuks veelgi. Nii võttis riik Eesti Energiast kui riigi äriettevõttest valimislubaduste täitmiseks üle miljardi dividendidena välja, nüüd tuleb see raha rahva käest aktsiisidena tagasi võtta.
Jõhker maksukolakas ja järjest kasvavad hinnad tabavad aga kõige rängemini just väikese sissetulekuga inimesi, pensionäre, puuetega inimesi, töötuid, sest neil pole oravate pealubadusest ? tulumaksu alandamisest ? ju mingit kasu. Pensionäre ei lohuta ka teadmine, et nelja aasta pärast pension kahekordistub, kui kahekordistub, sest maksud tõusevad ju praegu kohe ja kõik korraga. Kuid ka neid, kes töötavad ja keda tulumaksu langus ja maksuvaba miinimumi tõstmine puudutab, viib aktsiiside ehk tarbimismaksude kasv järgmisel aastal rahakotist välja kuus korda rohkem raha, kui sinna maksulangetusega juurde tuleb. Reformierakonna lubatud maksulangus ja rohkem raha taskusse ning maksuvabad reeded ehk ühe tööpäeva jagu vähem makse on osutunud selgeks valimispettuseks. On päevselge, et pensionitõusuga ei tohi oodata aprillini, sest nii suurt väljaminekute koormust ei suuda vaesem rahvas taluda. Pensione peaks tõstma veel sel aastal, sest esimesest jaanuarist ootavad meid ees mitmed uued hinnatõusud. Valitsus võib ju rääkida, et rohkem raha ei ole. On küll, kui jätkata eelmise valitsuse traditsiooni ja täiendada pensionikassat teiste kulude arvelt. Eelmine valitsus andis sinna viis miljardit, mis kattis raha, mis riik sealt teiseks sambaks ära võtab. Me taastasime selle raha, oleks kena, kui selle raha edasi-tagasi solgutamine ükskord lõpeks ja just teie auvõlg, tänane kolmikliit, on kunagise kolmikliidu pettus ehk tänaste pensionäride raha kantimine noorte kogumispensionisambasse lõpetada ja hakata seda raha otse eelarvevahenditest või stabiliseerimisfondist võtma, nagu see algselt planeeritud oli.
Juunis hääletas aga Andrus Ansipi valitsuskoalitsioon Riigikogus maha ka Keskfraktsiooni algatatud eelnõu, mis muudaks pensioni baasosa solidaarsemaks ja madalapalgaliste töötajate pensioniosaku koefitsiendi õiglasemaks. Praegu on ju nii, et suur osa inimestest ei teenigi oma ühe tööaastaga väikese palga puhul välja täit pensioni aastakoefitsienti. Miinimumpalga saajal tuleb koefitsiendi 1,0 saavutamiseks 3 aastat tööl käia. Seega ? madalate palkadega inimesed võivad hakata tulevikus pensioni saama praktiliselt rahvapensioni määras.
Oravate kinnisidee ? tõsta pensionilemineku iga
Suvel aasta tagasi ei teinud peaminister oma plaanist saladust ? pensionilemineku iga tõuseb niikuinii, et liigvarane pensionile minek peab lõppema. Et pensioniea tõstmise idee 67 aastale sai suure vastulöögi ja et valimised lähenesid, ei julenud peaminister selle ebapopulaarse ideega enam ise välja tulla ja delegeeris samad sõnad suhu Tööandjate Keskliidule. Olin ka tol korral, nagu praegugi, selle idee tuline vastane, sest miks peaksid siis mehed üldse mingeid pensionisambaid koguma, kui nad ei elagi vanaduspuhkuseni välja. Meie peaeesmärk peaks olema rahva tervise parandamine ja eluea pikendamine. Ansipi näide Saksamaa kohta, kus pensionilemineku ea tõstmine just käsil, ei kannata kriitikat, sest nende mehed elavad ka 12 aastat kauem ja lääneeurooplase keskmine vanus on täna 80 aastat.
Nüüd siis tuli sama ideega koalitsiooninõukogu koosolekul välja sotsiaalminister Maret Maripuu. Põhjendus oli nigelast nigelaim. 2001. aasta Barcelona tippkohtumine, kus “oldi selle teemaga tegeldud”, oli teda ajendanud. Muidugi loodeti seda teemat koalitsioonis salaja käsitleda, kuid õnneks lükkasid teised partnerid ettepaneku resoluutselt tagasi ja asi tuli avalikkuse ette. Kogemata uudisteagentuuri jõudnud teade pensioniea tõstmise arutamisest asendati kiiresi pensionitõstmise käsitlemisega.
Olen mõelnud, kust ammutab Reformierakond sellise enesekindluse, et ajal, kui tulipunktis on enneolematu hinna?okk, kui rahvas pole veel jõudnud toibuda peaministri isiklikust vabadussõjast pronkssõduri ümber, kui unistusest viie rikkama riigi hulka jõudmisest on maandutud hoopis viie Euroopa ebavõrdseima hulka, juletakse välja tulla veel ka teenitud vanaduspõlve lühendamisega ja inimesest viimase väljapressimisega. Kas tõesti unistas rahvas valimistel Reformierakonnale hääli andes sellest?
MARIKA TUUS,
Riigikogu keskfraktsiooni liige
