Järg 30. augustil ilmunud osale
Viivitamatult alustas Neptun kinkide väljajagamist. Iga meremees sai midagi mälestuseks. Mina osutusin rivis viimaseks. Kaua tuhlas Neptun oma määratu suures kotis. Viimaks tõi sealt nähtavale miniatuurse valgest kipsist poolsaapa, mis oli viimse võimaluseni tuletikke täis tuubitud. Mulle saabast pihku pistes andis Neptun ühtaegu oma ahinguga paraja löögi kõhtu ja röögatas õõnsa häälega: „Sa oled määratud rändama kogu eluks!”.
Öelnud need sünged sõnad, pöördus Neptun seljaga rivi poole ning liikus aeglasel majesteetlikul sammul parda suunas. Peatselt teatas laevavintsi kriiksumine, et merede ja ookeanide valitseja oli taas siirdunud oma märgade valduste sügavikku.
Pärast merejumala lahkumist jagas kapten meeskonnale välja oma kingitused. Kui õigesti mäletan, sai iga meeskonnaliige kaptenilt ka kaks pudelit „riigivanemat” ja pidu võis jätkuda varavalgeni.
Istudes ohvitseride messis pidulauas koos laeva juhtkonnaga, soovis kapten Sergo nähtavasti pidada ka lühikest jõulujutlust. Ta pöördus minu poole küsimusega: „Noh, mida arvad, Nurmekund, kas meie ei peaks meenutama ka seda meest, kes täna öösel sündis?” Vaatasin ümberringi peetavat tralli ja vastasin resigneerunult: „Oleme nähtavasti lootusetult hiljaks jäänud!”
Esimese jõulupüha hommikul hiivas laev taas ankru, väljus saartevahelisest väinast ja jätkas sõitu Tallinna suunas.
…
Tallinna sadamasse saabus üleni jääpurikatega kaetud Vohi just uusaasta varahommikul 1940. Lahkusin laevalt, kohtamata kaptenit, ja siirdusin Nõmmele, kus tollal elasid mu õde ja vend.
Lühidalt Liivi rannast
(Katkendeid Pent Nurmekunna artiklist, mis ilmus 1942. aastal Postimehes)
Äsjastel rasketel aegadel oli igal tõsieestlasel sedavõrd palju tegemist iseenesega ja oma rahva muredega, et kõik muu kippus ununema. Ja kuna punane režiim ei tundnud sõna „hõimuharrastus”, sugenes sellest paratamatult sidemete lõdvenemine piiritaguste suguvendadega, jäädes hiljem hoopis unustuse hõlma.
Eriti tuleb sel puhul vihjata liivlasile, kes eesti rahva teadlikumale osale alati on olnud südamelähedased. Nüüd on ajad muutunud ja võime taas huvituda liivi rahva ja tema vaimsete juhtide nüüdsest olukorrast ning liivi lapsile emakeele õpetamise praegusest toimest.
…
Liivi tuntuim luuletaja ning vaimuliku kirjanduse tõlkija Karli Stalte siirdus, viimast ümberasumise võimalust ära kasutades, bolševike ajal kogu perekonnaga Saksamaale. Tema tütre Griet Stalte lahkumisega kaotasid liivi lapsed ka oma emakeele õpetaja. Ja nagu selgub sõnumeist, polegi temale praegu Liivi rannas sobivat asendajat. Stalte perekonna võõrsile siirdumisega lakkas ühtlasi ilmumast ka liivlaste ainus ajaleht Livli, millest tuntavat asjaomaseis ringkonnis suurt puudust.
…
Rindel ja sõjavangina Karjalas
1944. aasta alguses kuulutati Eestis välja suur üldmobilisatsioon. Lootsin, et ülikooli õppejõuna pääsen selle haardest. Aga ei pääsenud. Tuli minna. Väeosadesse jagamisel sattusin ühte Eesti piirikaitserügementi ja meid määrati Peipsi järve läänekallast julgestama. Meil ei olnud korralikku väljaõpet ega relvastust. Peipsi kaldale jäime kogu 1944. aasta kevadeks ja suveks. Seejärel olime lühemat aega Permisküla juures, kuni meie väeosa paigutati mõjuvatel põhjustel Krivasohu, Narva jõe vasakule kaldale. See oli poollage soo, kus kasvas ainult mingisuguseid kiduraid mände, mis ei andnud varju ega kaitset. Vaenlane oli kogu kõnesoleva maa-ala eelnevalt hästi ära kindlustanud. Üle lageda soo rünnakule saadetud Eesti väeüksus oli seal enne meid puruks löödud. Meid saadeti sinna septembri alguses neid asendama.
…
Ühel pimedal ööl kõnesoleva 1944. aasta septembrikuu keskpaigas saabus meie väeosale korraldus siirduda märkamatult uutele positsioonidele Iisaku kanti. Et olime Krivasohu asunud alles hiljuti, siis polnud me vaenlasega suutnud veel õieti kontaktigi astuda.
…
Väeosa lahkus tasa ja vaenlasele märkamatult. Hommikul, saabunud Oonurme kanti, märkasime vooridest ummistatud teid. Sõduritega koormatud transpordivahendid kiirustasid ühailma läände. Sakslased ja nende muulastest abiväed lahkusid meist rohkete tervitusviibete saatel. Kaugelt taamalt kostis kahuritule kestvat müra. Vaenlased olid nähtavasti ärganud ja kostitasid üllatunult nüüdset hüljatud Krivasood turmtulega.
Kurioosumina võiks sedastada, et Iisakusse jäeti maha sovettidele suur Saksa uusima relvastuse ladu, mida meie väeosadele välja ei jagatud.
…
Teostanud edukalt läbimurde vaenlase piiramisrõngast Porkuni alla, kogesime alles, kuivõrd võhiklikuks olime jäänud möödunud väheste päevade jooksul muutunud rinde üldolukorra suhtes. Meie edasiliikumine oli toimunud korraldamatult ja kulgenud vanade direktiivide järgi, mis Iisakust lahkudes olid minetanud sihipärasuse.
i
(Järgneb)
i
OTT KURS
