Pensioniea küsimus on teravalt üleval kõikides vananevates ühiskondades. Ka Eestis on seda olulist teemat aastaid nagu kuuma kartulit veeretatud. Ja nüüd oleks justkui  lahendus käes – valitsus otsustas vahetult jõulude eel tõsta pensionile jäämise iga 65. eluaastani, mis puudutab väga otseselt kõiki pärast 1957.  aastat sündinud mehi ja naisi. Peaminister kinnitas Riigikogu ees, et selle sammu järele on karjuv vajadus. Mina väidan, et Eesti pensionisüsteemi probleemiks pole see, et veel kehtiva seaduse alusel pääseb meil pensionile 63 aasta vanuselt.

Riiklikus pensionikindlustuses on lahendamata hoopis üks teine küsimus, mis on seotud nende tuhandete inimestega, kes saavad oma tervist kahjustava või pingelise töö tõttu pensionile enne üldise pensioniea saabumist.

Pisut ka arvudest. Sotsiaalkindlustusameti teatel saab meil vanaduspensioni 290 967 inimest, kelle seas on 37 834 meest ja naist, kes on läinud pensionipõlve pidama varem kui 63- aastaselt. Isegi protsendiarvutust mitte kõige paremini valdajale on selge, et nende inimeste osakaal ei ole sugugi väike.

Neil ligi 40 000 inimesel on täiesti põhjendatult õigus minna seoses tehtud tööga teistest varem pensionile. Samas toimub see 20-protsendilise sotsiaalmaksu arvelt.

Kindlustuskeeles kõneledes katab riiklik pensionikindlustus praegu lisaks vananemisriskile ka tervist kahjustavate töötingimuste riski, sest ka varasemat pensioniõigust andvatel töödel maksab tööandja sama suurt sotsiaalmaksu nagu mujal. Kui te kindlustate oma auto, siis te ju ei oota, et kindlustatud oleks ka teie maja või korter? Pensionikindlustuses kipuvad asjad paraku nii olema.

Oleks vale väita, et valitsused ei tea, mida oleks vaja probleemi lahendamiseks teha. Otse ja ausalt öeldes leiti kontseptuaalsed lahendused juba kümme aastat tagasi. Praktikasse pole need aga jõudnud. Ka eelmine valitsus andis tööpensionide süsteemile vaid oma põhimõttelise heakskiidu. Esialgu jääb küsimärgiks, kas hetkel võimul olev kooslus julgeb selle alusel ka seadusega välja tulla.

Tööpensionide süsteem näeb ette, et halbade töötingimuste tõttu varasem pensionileminek tuleb eraldi kindlustada. Töötingimuste eest vastutav tööandja on selle järgi kohustatud oma töötajatele varasema pensioniõiguse kindlustama. Ehk siis näiteks need viis aastat enne üldist pensioniiga on kinni makstud tööpensionina ja mitte riiklikust pensionikindlustusest.

Asi oleks aus nii nende inimeste suhtes, kes teevad tervist kahjustavat tööd,  kui ka nende suhtes, kes sellist tööd ei tee. Seetõttu ei ole täna üldise pensioniea tõstmisega kuskile kiiret, sest probleemid on hoopis mujal.

Praxise analüütiku Andres Võrgu andmetel vähendaks pensioniea tõus pensionide väljamaksmisel riigi  kulutusi kaheksa protsendi võrra. Ühes kuus kulub täna pensionidele 1, 325 miljardit krooni, millest halbade töötingimuste tõttu määratud varasem pension moodustab 166 miljonit krooni.  Riik hoiaks seega märgatavalt kokku, kui tervist kahjustavate tööde ja väljateenitud aastate pensioniõigus uutele alustele viidaks. 

Mis mõttega siis pensioniea tõstmisega tulistjalu kiirustada, kui pakilisemad tööd tegemata ?
Lisaks on pensioniiga ise aastate jooksul oluliselt muutunud. Ka Eestis ei pea 63 aastaselt pensionile minema ja võib pensioni saamist edasi lükata. Viimast võimalust kasutab täna 559 inimest, võites sellega iga edasilükkunud kuu eest 0,9  protsenti pensioni suurusest. Sisse on viidud ka ennetähtaegne pensioni, kus inimene vastupidiselt kaotab iga varem pensionile mindud kuu eest 0,4 protsenti oma pensioni suurusest. Ennetähtaegsel pensionil on 14 639 pensionäri.

Põhjused, miks üks inimene otsustab minna varem pensionile ja teine hiljem, on väga individuaalsed. See sõltub tööst ja palgast või koguni lootusetusest tööd leida, aga loomulikult ka tervisest. Eesrindliku pensionikorraldusega riigid on veelgi kaugemale läinud. Lihtsalt seletatuna pole seaduses sätestatud pensioniiga seal pole mitte 63 aastat vaid näiteks 60 kuni 65 aastat.

Sisuliselt otsustab iga inimene ise tervise, tehtava töö ja saadava tulu alusel, millal on tal selle aja jooksul mõistlik pensionile jääda. Tehtavast valikust pensioni suurus – mida hiljem lähed, seda suurem ta on. Tegu on samade põhimõtetega, mis ka meil kehtivad, kuid nad on veelgi suuremas sõltuvuses inimese valikust. Seejuures on arvestatud ka kõige olulisema näitajaga pensioniea tõstmisel, milleks on pensionieas elatud aastate arvu kasv.
Kokkuvõtteks vajab penisoniea tõstmine palju tõsisemat ja sisulisemat ettevalmistust. Temast loodetav kasu jääb saamata, kui palju pakilisemad küsimused on lahendamata. Tööpensioni loomine võtab oma aja. Seejärel on põhjust arutada, kas ja kuidas pensioniiga tõsta. 

iii

EIKI NESTOR, SDE Riigikogu fraktsiooni esimees