Kohalike poolt armastusega kasvatatud sibulad, suitsutatud kala ning rabast nopitud jõhvikad, mida otse tänaval müüakse, toovad Peipsi äärsetesse ridaküladesse kokku uudishimulikke ja ostuhimulisi turiste.
Nädalalavahetusel korraldas Looduse Omnibuss reisi Peipsi äärde vanausuliste ridaküladesse. Võimalus kala ja sibulat ning muud köögivilja osta meelitas pealinlasi reisist osa saama.
Kui rahvas Kolkjas pisikesse asulasse laiali valgus, võis kohata kahesugust suhtumist. Enamik kohalikke piidles tulijaid uudishimulikult ja pigem umbusklikult kui kutsumata segajaid. Samas oli neil ka väga hea meel, et nad oma sibulat müüa saavad.
Kaupa võis sobitada õuedeski
Keset Kolkja asulat on müügikoht, kus saab osta kala kuivatatult, suitsutatult ning ka värskelt. Ning õige kiiresti tekkis müügikoha juurde pikk järjekord. Väidetavalt pakuti kohalikku, Peipsi järve kala.
Kolkjas sai osta ka sibulaid. Majade juures rippusid suured sibulavanikud, mõnes kohas oli kõrval seda nutma ajavat köögivilja ka kastiga välja pandud, vihjamaks, et osta saab ka väiksemat kogust. Müüjat enamasti kohal ei olnud, kaupa sobitama võis julgesti minna õue.
Tartu maakonda jääval Kasepääl (üllatuseks paikneb lisaks Jõgevamaale sellise nimega koht ka Tartumaal) oli aga sibulamüüjaid väga tihedalt, pea iga maja juures. Sibulakilo keskmine hind oli kümme krooni, kuid oli võimalik ka tingida. Suured, ilusa välimusega sibulad kaunites vanikutes maksid muidugi rohkem.
Paremini läks nende äri, kellel pakkuda mitmekesist kaupa. Pealinlaste lemmikuks sai jõhvikas, mille kilo eest küsiti nelikümmend krooni. Saada oli ka kuivatatud kala ning küüslauku. Viimane ei ole tänavu väga ilus, müüjate sõnul ei mõju vihmased ilmad küüslaugule hästi.
Üks Peipsi äärde sõitnu tunnistas, et teda ei meelitanud sibulaid ostma eelkõige mitte nende hind, sest poest võib odavamaltki saada, vaid teadmine, et siinne köögivili on kodumaine ning enamasti mahepõllumajanduslikke traditsioone järgides kasvatatud. Samuti oli tema sõnul mugav, et nii sibula, küüslaugu kui kala sai kätte ühest kohast.
Kui nõukogude ajal läks Peipsi ääres kasvatatud sibul müügiks peamiselt Leningradi (praeguse Peterburi) turule, siis nüüd müüakse peaaegu kogu saak maha kohapeal — läbisõitjatele ja turistidele. Kuigi palju läheb siiski ka Tallinna ja Tartu turgudele ning mitmesugustele laatadele.
Vanausuliste muuseum
Peipsiääre vald hõlmab kolme ridaküla — Kolkjat, Kasepääd ja Varnjat.
Sinna asusid ligi neljasaja aasta eest elama vene vanausulised. Nikerdustega kaunistatud puumajad on kahel pool teed tihedalt üksteise kõrval. Kõikjal valitseb puhtus ja kord.
Aastasadu on siinsed elanikud püüdnud säilitada oma kultuuri, usku ja traditsioone.
Kolkja vanausuliste muuseum väärib kindlasti külastamist.
Endises vallamajas asuv muuseum on eelinfo järgi lahti küll vaid ettetellimisel, kuid vähemalt pühapäeval lasti kõik soovijad sinna lahkesti sisse.
Muuseum loodi kümmekond aastat tagasi — 1999. aastal Peipsiääre vallavanema Nina Baranina initsiatiivil.
Muuseumis eksponeeritakse nii kultusesemeid kui raamatuid. Silma hakkavad tikitud laudlinad ja linikud, mis on kohalike käsitöömeistrite näputöö, samuti näeb vanausuliste traditsioonilist rõivastust: pidulikke ja argipäevarõivaid, ristimis- ja matuserõivastust.
Ning muidugi püüab pilku traditsiooniline samovar, milleta vanausuline teed pakkuda ei saaks.
ILMAR PAJUMÄGI
