Peep Põdder: Uuelt aastalt soovin eelkõige kindlusetunnet

Alanud aasta tõotab meditsiinile raske tulla, sest kõik on läinud kallimaks, inimesed aga vajavad arstiabi endistviisi või varasemast rohkemgi. Kuhu seejuures veel mahutada bürokraatia ning kuidas uuel aastal hakkama saada, sellest räägib SA Jõgeva haigla juhataja Peep Põdder.

 

Milliste mõtetega astute uude aastasse, kas Jõgeva haigla on uuteks väljakutseteks valmis?

Mis mulle kõige rohkem heameelt teeb, on see, et me oleme suutnud säilitada tubli ja tegusa kollektiivi ja see kollektiiv on vaatamata raskustele püüdnud teha oma tööd südamega. On oldud väga vastutulelikud, keegi ei vaata täpselt kella, ei nurise, kui töö ei puuduta otseselt teda või pole tal eelnevalt kirjas olnud. See on väikese haigla tubli pluss. Kui on vaja, tuleb kirurg või nina-kurgu-kõrva tohter välja kasvõi öisel ajal ning vaatab haige üle.

Millised on mured, mis võtate uude aastasse kaasa?

On kahju, et ega need suured meie tööd hindama ei kipu. Samas, kui on vaja väga rasket haiget meile järelravisse saata, või kui voodikohti on suures haiglas vähe, siis leitakse kiiresti meid üles, siis me oleme olemas, tublid ja head!

Kartusest, et me seda haiget ei võta, jäetakse meile tihtilugu veel üht-teist ütlemata, mis meid n-ö ära võiks hirmutada ja mille me ise alles pärast avastame. Vaatamata sellele ma arvan, me oleme oma töödega hakkama saanud!

Seetõttu tahaks järgmiselt aastalt soovida senisest enam eelkõige kindlustunnet. Et jälle keegi kuskil ei võtaks otsust vastu, mis mõnest seisukohast võib ju õige olla ja lahendaks ehk mingi asja kiiresti ja ladusalt kellelegi seal kõrgel üleval, aga tegelikult oleks kogu süsteemi, terviku poolt vaadatuna hukutav.

Kas on siis jälle mingeid suuremaid muudatusi oodata?

Vahepeal juba tundus, et asi võtab mõistlikud jooned ja pöördub rahulikku veesängi tagasi – inimesed mõtlevad, mis ja kus ja kuidas. Nüüd on aga jälle hakatud tahtma meditsiini reformida ja muuta muutmise enda pärast.

Tihti lasevad ka need jõud, kes meil reformide taga seisavad, end väga palju mõjutada isiklikest, meditsiini mõistes lausa klanni huvidest. See kipub oluliselt tööd segama, kui sa pead nendega jahuma ja pidevalt tõestama haigla vajalikkust ja seda, et üldse tervishoidu kellelegi siin Eestis vaja on. See on tegevus, mis psüühiliselt koormab.

Kas majanduslangus ka juba haigla vastuvõtus peegeldub?

Inimeste majanduslik olukord on kehvemaks ja elu raskemaks läinud, see annab kohe meil tunda. On rohkem haigeid, kindlustamata patsiente, neid haigeid, kelle haigus on seotud töökohalt tuleneva stressiga. Inimene tuleb ja kaebab tõsiseid hädasid. Sa ikka usud teda, pärast aga selgub, et kõige suurem probleem on hoopis see, et teda taheti koondada, ta on tulnud koondamise eest haiglasse pakku.

Samas on probleem tõesti tõsine ja tagajärjed tervisele  võivad olla väga rasked. Nii me ei saa vahel aru, kas probleem on ainult selles, et inimene kardab koondamist, või on tal tõesti väga raske haigus. 

Ähvardavate pankrottide pärast on tulnud ette ka juhuseid,  kus päris suurte firmade juhtidel on enesetapumõtted, mis vajavad kiiret sekkumist.

Kuidas meditsiinitöötajad ise vastu peavad? Kas neil ei ole stressi ega muid haigusi?

Raskes situatsioonis on tähtis säilitada stabiilsus. Raske olukorra juures, kus kõik peavad endast palju andma, on oluline, et ei käiks veel ühed teised ja kolmandad mingisuguse nõudmistega, et kellelegi ei tuleks pähe midagi jälle juurutada! Raha ju ei anta. Isegi kui süsteem on kõrgel välja töötatud, on selle juurutamine pandud kohalikele haiglatele. Mõnikord on see päris tõsine koormus. Kui raha pole, siis uut asja ei osta. Pole mõtet ninast verd välja pressida, see kõik toimub ju närvide baasil, eelkõige meditsiinitöötajate närvide baasil. </span>

Seetõttu tahan ka patsientidele südamele panna: meil on tublid meditsiinitöötajad, aga nad töötavad viimaste jõuvarude piiril, meid on lihtsalt vähe. Seetõttu võiks ka patsient tervishoiutöötaja närve hoida. Eelkõige me tahaksime, et patsiendid oleksid distsiplineeritud. Kui vastuvõtuaeg on kokku lepitud, siis tuleb vastuvõtule ka tulla või mittetulemisest teatada. Arst on valmistunud, tulnud kohale ega saa teist patsienti ka vastu võtta, kui ei tea, et inimene ei tule.

Patsiendid võiksid püüda hinnata mitte ainult tohtrite, vaid ka teiste meditsiinitöötajate aega. Oma kaebused võiks ilusti eelnevalt läbi mõelda, kasvõi paberile kirja panna, mitte alustada iidamast-aadamast ja kõikidest sugulastest edasi ja tagasi.

Samas soovin ma uuelt aastalt ka seda, et meil, tohtritel, oleks ka omavahel rohkem pieteeditunnet ja kollegiaalsust, et lihtsalt ei rünnataks niisama. Arste on vähe, tööjõunappus on isegi seganud meid arenemast ja kõiki võtteid kasutav konkurents näiteks arstide ärameelitamisel teise haiglasse on näotu.

Jätkuvalt on mure, et perearstisüsteem pole veel selline, nagu tahaks näha. Tohtrid teevad küll hoolsalt tööd, kuid ka neid on vähe, nad ei asu alati seal, kus on patsiendid. Mure on mitme piirkonna, eelkõige Puurmani pärast. Ka see annab kohe haigla vastuvõtus tunda.

Mis on maapiirkonna eelis võrreldes suurlinnaga?

Tulnuna suurest linnast, elanuna seal pikka aega, kinnitan, et see on tegelikult jumala kingitus, et meil on kiirabi, kes tunneb oma piirkonda, teab inimesi nime, haiguse ja eluloo järgi. Neid juhtumeid, kus raske haige jääb koju ja talle ei panda õiget diagnoosi, on väga vähe. Siinne kiirabi hoolib, töötajad on pikaajalise kogemusega ja nende jaoks on inimesed, kelle juurde nad kutsutakse, lapsepõlvetuttavad või tuttavate sõbrad ning sellisel juhul ei saa tööd ülejala teha. Ei saa panna haigele kodus tilgutit külge ja ütelda, et võtke ise maha.

Kogukonnatunne on Jõgevamaal olemas, anonüümset ühiskonda on siin küllalt vähe, külaelanikud veel naabreid tunnevad ja käivad ka vaatamas, kuidas läheb. See on väärtus. Need on head, positiivsed pooled, mille pärast ma siin töötada tahan.

Olen tänulik kõigile, kes siin majas on olnud ja kollektiivi koos hoidnud. Vahepeal süsteemi küll lõhuti ja järjepidevus kaadri ettevalmistamisel kadus. Selle taasloomiseks on vaja palju pingutada. 

Olete neli aastat väikehaiglat juhtinud. Milline paistab Eesti meditsiin Jõgevalt vaadatuna?

Minu kõige suurem uueaasta soov on, et hakataks hindama seda tööd, mida teeb üks väiksem, kohapealne haigla.

Meditsiinist juttu tehes räägitakse tihtilugu ainult suurtest operatsioonidest ja siirdamistest, aga seda igapäevast tööd, olgu siis raske kopsupõletiku või stenokardia ravi, seda ei peeta millekski, see nagu polegi töö, selle tegemiseks nagu ei olegi vaja ei vahendeid ega oskusi.

Kui me ükskord aru saaksime, et meditsiin ei seisa kitsa tipu peal! Püramiidil peab olema lai alus ja see toetub maa peale. Meditsiin algab esimesest tasandist ja ta lähebki järjest kehvemaks ja me ei saagi teda paremaks, kui oleme n-ö katusest alustanud!

Kui kõrgemat etappi ja neid, kes tegelevad ainult sellega, mis neile meeldib, on liiga palju, siis madalama etapi arstiabi, mis on kodu lähedal, kannatab.

Ei tea, kui täpselt ma ise varem, töötades suures linnas, adusin, mis väikeses linnas toimub, kuid omast arust ma olin tolerantne.

Eesti kõrgem meditsiin on Tartu ja Tallinna vahel jagatud. Kas Jõgevamaa patsiendid peavad tingimata minema Tartusse või võib kasutada ka Tallinna teenuseid?

Kuigi Tartu pole meist kaugemal kui 50 km, tundub, et Tartu on liiga kõrge ja vaatab meie peale alla. Tartu probleem on tema monopoolsus, seal puudub konkurents. Tallinnas on kolm konkureerivat raviasutust ja nad ei saa endale lubada ülbet suhtumist ei vastuvõtuosakonnas ega patsiendi suhtes üleüldse. Nad ei saa ka kiirabi sõimata, sest siis mindaks kohe mujale. Tallinnas on aru saadud, et ollaksegi klienditeenindajad, kes ülbet ja arrogantset suhtumist endale lubada ei saa.

Järgmise aasta tähisena näengi olulise koostöö tihendamist Tartu kõrval ka Tallinna haiglatega. Ma ei ütle midagi halba Tartu tohtrite kohta, nad on fantastilised, aga süsteem on ebamugav. Tallinn on natuke suurem, mõned kogemused on seal paremad.

Jõgevalt võib vabalt minna ka Viljandisse sapipõit lõikama ja Paidesse sünnitama, haigekassa ei tekita sellest mingit probleemi. Uus on teretulnud. Mustvee lähedal on ka Jõhvi haigla, miks mitte mõnikord kasutada selle potentsiaali, kui on tegemist kvaliteetse teenusega. Oleme praegu Lõuna-Eestis jäänud Tartu näol monopoli küüsi ja peame sellest suhtumisest välja pääsema.

Kui inimeste haigestumise kaudsed põhjused peaksid veelgi teravnema, kas meditsiinisüsteem on valmis paindlikumaks ja mõistvamaks suhtumiseks?

Mulle tundub, et kui peaks tõeline kriis tulema, siis võib arulagedust juurdegi tulla! Kui siis veel jahmerdada ja edasi-tagasi tõmmelda, muutub asi veel hullemaks ja lõpuks valatakse see patsiendi peale välja, sest ei nähta tervikut.

Palju on selliseid joonlauaga tõmbajaid, kes on kuskil mingeid teoreetilisi raamatuid lugenud, et see peab olema niimoodi. Elu käib teismoodi!

Kellelegi meeldib üks jupp tervest meditsiinist välja kiskuda, aga et see ülejäänud 90 protsenti nässu keerab, teda ei huvitagi, sest see pole just selle tegija rida. Tervishoiuväliseid kriteeriume ei nähta ega taheta nendega arvestada. Näiteks ei mõisteta, milleks väikehaiglale on lasteosakonda vaja. Suure haigla juht naerab konverentsil välja – ega siis haigla ole sotsiaalsete probleemide lahendamise koht.

Aga kelle asi see lõpuks siis on, kui tegemist on Eesti Vabariigi lastega, kes hakkavad 10 ja 20 aasta pärast  töötama ja tooma haigekassale raha?

Viimasel ajal on paljud inimesed kaotanud oma töö, kas see on toonud tööotsijaid ka meditsiiniasutuste uste taha?

Meditsiinitöötaja koolitamine on niivõrd pikk ja spetsiifilist õpet vajav ala. Ka abipersonali töö pole selline, et võtad inimese tööle, sest tal muud kohta ei ole. Hooldajaks olemine vajab vastavat meelelaadi, oskusi ja mõttemaailma. Vanasti oli kasutusel ilus väljend halastajaõde. Sisuliselt nii see ongi, halastusegeen peab sees olema, siis saab seda tööd teha. 

Jutt elukestvast ümberõppest, et kui puidutööstus kinni pannakse, siis saab sanitariks õppida, näitab seda, et inimene, kes seda räägib, ei tea tegelikult meditsiinist midagi. Aga ta saab teada, kui näiteks üks saekaatrimees teda hooldama tuleb ja kui ta esimest korda põrandalapiga üle vahtimise saab. Siis jõuab elukestva ümberõppe mõte temani.

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus