Preemiasumma ehk stipendium (teist aastat antakse preemiat välja stipendiumi vormis) oli majandussurutisele vaatamata tänavu jälle suurem kui mullu ehk 40 000 krooni mulluse 35 000 asemel. Selle summa aitasid MTÜl Sokuturi ja Palamuse vallavalitsusel kokku panna Eesti Kultuurkapital ja selle Jõgevamaa ekspertgrupp ning piirkonna ettevõtted, asutused ja eraisikud.

“Kogukonna tugevust ei näita mitte niivõrd see, mida tehakse headel aegadel, kuivõrd see, mida suudetakse korda saata rasketel aegadel,” ütles vallavanem Urmas Astel lahkete annetajate kiituseks ning lisas, et kui üks mees preemiat nii kaua peab ootama kui Pedmanson (preemia nominentide hulgas oli ta juba õige mitmel aastal, aga varasematel kordadel jäi hääletusel ikka teiseks), siis polegi patuasi, kui summa pisut suurem saab.

Lisaks pangaülekannet tõendavale maksekorraldusele nr 135, mille andis MTÜ Sokuturi esindajana üle Ave Unt, võttis laureaat vallavanemalt vastu Tauno Kangro lõbusat mehikest kujutava väikeskulptuuri, maavanem Aivar Kokalt lilledega kaunistatud ahjuroobi ja kokapõlle, Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktorilt Arne Tegelmannilt uhke sulepea ning Palamuse puukooli omanikult Jaak Rillolt valiku ilupuuistikuid. Palamuse seafarmi omanikfirma, Valga Lihatööstuse kingituse — korvitäie lihatooteid — toimetas laureaadile kätte Marjo Puusepp, kelle sõnul soovis firma juhtiv tootespetsialist laureaati helilindi vahendusel ka isiklikult tervitada. Kui helilint käivitus, kostis sealt rõõmus ruigamine.

“Las see tootespetsialist helistab mulle pärast uuesti,” ütles Pedmanson tagasihoidlikult.

Lutsulikult sõnakehv

Ega seekordne laureaat erilise jutukusega hiilanudki, eriti kui võrrelda teda mulluse ja tunamulluse laureaadi Rohke Debelaki ja Contraga. Samas võib Pedmansoni kidakeelsuse ka lutsulikkuseks kvalifitseerida: selle põhjal, mis rahvakirjanikust räägitud, võib oletada, et Lutsult poleks sedagi kätte saadud.

Tulevase stsenaristi, karikaturisti ja animafilmilooja Peep Pedmansoni lapsepõlv möödus Põltsamaal, kus tema vanemad tänini elavad. Kui keskkool läbi sai, tahtnuks end perspektiivikaks noorluuletajaks pidav Pedmanson asuda Tartu ülikoolis eesti filoloogiat õppima, aga kartes, et tal tuleb sisse saamiseks konkureerida kõigi nende kahesaja oivikneiuga, keda ta ülikooli lahtiste uste päeval kohtas, astus ta ajakirjandusosakonda. Õpingud selles osakonnas tõid ta 1982. aasta suvel koos kursusevendade Mart Juure ja Indrek Lindsaluga praktikale toonase Jõgeva rajoonilehe Punalipp toimetusse. Kus juhtus muu hulgas üks kentsakas lugu.

Olid käimas Kasahhi NSV kultuuripäevad ja Peebule anti ülesanne kirjutada Kasahhi kunstimeistrite kontserdist Jõgeval. Et Peebul oli aga kange tahtmine vahepeal Haapsallu pruudi juurde sõita, siis otsustas ta jälgida kasahhide esinemist hoopis kuurortlinnas, kus nad samuti üles astusid. Vaadanud Haapsalu kontserdi ära, kirjutas Peep selle põhjal Jõgeva lehte arvustuse. Paraku selgus hiljem, et Jõgeval oli külalistel olnud hoopis teine kava…

Tšuktšikeelne multikas

Kui ülikooli lõpp 1986. aastal kätte hakkas jõudma, püüdis Pedmanson iga hinna eest vältida ajakirjanduspõllule sattumist, sest sel ajal oli see tema meelest veel täiesti “punane” valdkond. Nii “pageski” ta Moskvasse, et seal animafilmide tegemist õppida. Tema ja Mihhail Aldašini ühisloominguna valmis 1988. aastal maailma esimene tšuktšikeelne animafilm “Kele”, mis vastupidiselt tavadele läks üleliidulisse levisse ilma venekeelse tõlketa.

“Pidin veel allkirja andma, et keegi ei ütle filmis midagi kohatut, näiteks seda, et Lenin on loll. Aga üldiselt jäädi uskuma, et tšuktši keel polegi meie filmis niiväga keel, vaid pigem onomatopöa ehk loodushäälte jäljendamine,” ütles Pedmanson.

Juba lapsepõlve nädalalõppudel täiskiilutud bussis vanaisa juurde sõites sai ta aru, et viis päeva nädalas kellast kellani tööl käijate nädalarütm on midagi sellist, mida ta täiskasvanuks saades jagada ei taha. Nii ongi ta eelistanud eluaeg teha sellist tööd, mis nädalapäevadest ei sõltu. Praegu on ta reklaamifirma Artwerk loovjuht.

Eesti ajakirjandusest ei arva Pedmanson eriti hästi ka praegu, seepärast pole ta kuigi usin meediatarbija. Tema pojad, kolmene Herman ja kahene Albert saavad aga telekavaatamisõiguse alles pärast seda, kui raamatute lugemine on neile juba harjumuseks saanud ja kujutlusvõime välja arenenud.

Küsimusele, mida ta preemiarahaga peale hakkab, Peep Pedmanson väga konkreetset vastust ei andnud. Küll aga tunnistas, et tänavu on ta sellise ootamatu sissetuleku üle tunduvalt õnnelikum kui aasta tagasi oleks olnud.

RIINA MÄGI