Laupäeva õhtupoolikul tähistas Siimusti kapell kohaliku lasteaed-algkooli saalis meeleoluka kontserdi ja piduliku kohvilauaga oma kümnendat sünnipäeva.
iii
Peole olid kutsutud kõik meie maakonna rahvamuusikud ja päevakangelastel oli plaan nad kõik ka kontserdiprogrammi lülitada. Paraku oli järjest laiemalt ringi sõudev tõbedepilv ka seda elurõõmsat seltskonda juba kärpinud. Nii jõudis kolleegidest peole vaid Tabivere kapell, küll aga olid vapralt kohal mõlemad tantsurühmad, kellel Siimusti pillimeestega palju ühiseid reisimälestusi — Laiuse naisrühm Meie Mari ja segarühm Kaaratsim. Ja loomulikult Aidu lauluansambel, kes samuti Urve Minajevi juhendada nagu kapellgi. Taganemisteed polnud
Ladusalt üles ehitatud kontserdikavas said kordamööda ja korraga “sõna” nii külalised kui päevakangelased. Laulude, tantsude ja pillilugude vahel said kommikottide ja kohvikruusidega tänatud kõik abilised, seltsilised ja endised kapelliliikmed ning võetud omakorda vastu õnnitlused-kallistused külalistelt.
Katkendite toel, mida Linda Kapp ja Urve Minajev kordamööda kroonikaraamatust ette lugesid, avanes kokkutulnutele rahvapilliorkestri värvikas elulugu.
“Ei saa üldse enam Siimusti toidupoodi minna,” on 1999. aasta sügisel kurtnud Maret Aaboja, orkestri üks asutajaliikmeid.
“Linda hakkab kohe rääkima, et teeme ikka ühe väikese kapelli, temal kannel ja kinnisidee, minul akordion.”
Ja kuigi Maret alguses enda sõnul hoolega vastu punnis, tuli tal lõpuks nõusolek anda — see oli aeg, mil klubid kaotati ja oli oht, et seltsi- ja kultuurielu maakohas päriselt välja sureb, kui ühelegi isetegevuskollektiivile hinge sisse ei saa.
Naiste jonnakas visadus tuli siingi kasuks ja kapell, millel polnud harjutamisruumi ega õieti pillegi, sündis kõige kiuste.
Esimene proov peeti asutajaliikmete kinnitusel 1999. aasta 21. novembril kell 16, seega punktipealt kümne aasta eest, harjutama hakati aga nädalavahetustel lastepäevakodus Metsatareke, milleks tollane juhataja Silvi Moont loa andis vaid ühel tingimusel — et naised juba jaanuaris tema sünnipäeval mängiksid. Nii polnudki taganemisteed. Alustati tasapisi, nähes esialgu suurt vaeva pillide häälestamisega, kasutades õige “tööriista” puudusel kandle mängimiseks kammi jne. On olnud äraminejaid ja uusi tulijaid, kuid kõige müstilisem on jaurami töö- ja elulugu. Sellel iseenesest lihtsal pillil on mängijad mitmel korral vahetunud. Ja kui veel mõelda sellele, et pill on juhendaja Urvele kunagi isiklikult tehtud ja kapellist kolm korda vanem, siis tekib vägisi mõte, et just see instrument ongi orkestri vaim, hing ja maskott.
Kaugemal hinnatum
Pillimeeste (tegelikult küll –naiste) vaprus on tõesti imetlemist väärt, kui pidada silmas seda, kui palju on kolida tulnud ja et praegugi pole neil ruumi, kuhu oma mänguriistad hoiule jätta, vaid noortekeskusse, kus praegu kokku saadakse, marsitakse iga nädal harjutama, pill kaasas, mis muide kõigil isiklikuks ostetud. Ja tegutsetakse muide MTÜ-na. Õnneks on kõigil neljal muusikul veel üks „pill”, mida eraldi tassida vaja pole — kaunis lauluhääl, mille kasutamisega kitsid ei olda.
Esimesel avalikul ülesastumisel 2000. aasta veebruaris tuli aga tõdeda, et omakandirahvale kapellimuusika korda ei lähegi ja see oli naistele nende endi sõnul paras shokk. Sestap ollakse vägagi tänulikud Aivar Kokale, kes nii Jõgeva vallavolikogu esimehena kui maavanema ametis andekaid ja sädemega inimesi märkas ja selle eest hea seisis, et nad mitmel pool, ka kodust kaugemal esineda saaksid. Tänaseks on põhjust meenutada ühiseid toredaid reise nii segarahvatantsurühmaga Kaaratsim kui naisrühmaga Meie Mari, kus tantsijaile saatemuusikat tehti ja üksindagi üles astuti. On käidud Soomes, Rootsis, Ungaris ja mujalgi.
Kapelli asutajaliikme Maret Aaboja on elu kahjuks juba üsna ammu Siimustist kaugele viinud. Õnnitlustevoorule järgnenud tantsupeol ja tordilaua ääres meenusid aga tema kunagistele orkestrikaaslastele öeldud sõnad, kui ta tsiteeris Suure-Jaani muusiku Joosep Kapi aegadetaguseid sõnu: „Kui sa kuuled ilusat laulu, siis istu sinna maha — seal on head inimesed.”
iii
KAIE NÕLVAK
