Kuigi täieliku valmissaamiseni läheb veel aega, võidi läinud aasta detsembrikuu keskpaigas uues palvelas pidada tänujumalateenistust ning tähistada seitsmekümne aasta möödumist samal krundil asunud pühakoja sisseõnnistamisest. Noor pastor ja kooliõpetaja Paul Gill on jõudnud palvela ehitusasjade ajamise kõrval üksjagu ka linna- ja koolielu edendamises kaasa rääkida, juhtides kooli hoolekogu ning kuuludes linnavalitsuse praegusse koosseisu.
Mustvee Betaania koguduse palvelat on ehitatud samale krundile nüüd juba teist korda. Milline on koguduse ja selle hoone ajalugu?
Mustvee Betaania kogudus on tegutsenud 1921. aastast alates. Palvela jaoks ostis kogudus linnalt krundi 1935. aastal tõepoolest samasse kohta, kus praegu. 1937. aasta kevadel alustati palvela ehitusega ja juba sama aasta 19. detsembril pühitseti vastvalminud pühakoda sisse. Paraku sai kogudus oma maja kasutada vaid 1940. aastani, mil Nõukogude okupatsiooni survel oldi sealt lahkuma sunnitud ja hoone ehitati ümber kinomajaks. Kui ajad muutusid, oli kogudusel võimalus see hoone tagasi saada, aga see oli jõudnud juba niivõrd amortiseeruda, et maja tuli ära lammutada ja kogudus otsustas alustada uue palvela ehitamisega samale kohale. Uue hoone ehitus algas 6. juunil 2005. aastal. Suve jooksul sai nulltsükkel valmis ja sama aasta 19. augustil võisimegi hoonele pidulikult nurgakivi panna.
Kui suur on teie kogudus ja kus olete seni saanud koos käia?
Meie kogudus on suhteliselt väike, praegu on liikmeid vaid 44, lisaks noored ja lapsed. Koguduse liikmeid elab peaaegu sajakilomeetrisel maa-alal Peipsi järve äärest Iisakust Alatskivini. 1980. aastatel anti kogudusele varemetes Õigeusukiriku hoone, mille Betaania kogudus üles ehitas ja kus saadi olla kakskümmend kolm aastat. Nelja aasta eest tagastati pühakoda Õigeusukirikule ning sestpeale on kogudus koos käinud Mustvee muusika- ja kunstikoolis.
Kust võtsite Teie, Mustvees alles suhteliselt uus inimene, julguse alustada jälle nullist peale ehitusasjade ajamist?
Otsuse, et peame hakkama ehitama, tegi ikkagi kogudus. Pidasin kogudusega nõu. 2005. aasta alguses sai hakatud projekti tegema. Mina ei saaks ehitamise au endale võtta. Ehkki kogudus on väike, on olemas tugev tuumik.
Kuidas olete lühikese ajaga kasinate võimaluste juures palvela ehitusega praeguseks nii kaugele jõudnud?
Ehitustöödeks on praeguse seisuga kulunud 3,8 miljonit krooni. 98 protsenti rahast on laekunud Eestis elavatelt inimestelt kas läbi koguduste või otseannetustena. Meie oma koguduse liikmed on kokku pannud ligi miljon krooni. Tänu sellele, et koguduseliikmed ise on teinud ehitusel tasuta tööd, oleme saanud raha kokku hoida. Ehituse käigus oleme kogenud paljude firmade ja inimeste heatahtlikku suhtumist ja saanud ka majanduslikku abi. Meile on müüdud soodushindadega erinevaid materjale ja ka mõningaid töid alandatud hindadega tehtud. Kõik see kokku on meid märkimisväärselt aidanud. Iga annetus on palvela ehituseks praegugi vajalik. Selleks, et kõik tööd seest ja väljast lõpetatud saaksid, kaasa arvatud ka haljastus ja kõnniteed, kuluks veel 1,5 miljonit krooni. 2008. aasta augustis tahaksime ehituse ära lõpetada, siis saaks alustamisest ka kolm kalendriaastat mööda.
Teie kogudust on aidanud nii paljud inimesed ja kogudused, kuidas olete selle saavutanud?
Tuleb tunnistada, et selle taga on päris suur töö. Aga oleme iga väiksemagi annetuse eest tänulikud ja teame, et inimesed on asja südamega võtnud. Elu on näidanud ka seda, et mida vaesem inimene, seda ohvrimeelsem ta on. Olen püüdnud rahaasjad ikka läbipaistvad hoida sendi täpsusega, see on väga oluline ja tekitab usaldust. Kui on usaldus, annetatakse veelgi. Iga kuu esimesel pühapäeval esitan kogudusele ka kassa- ja pangaaruande. Mul on hea meel, et annetused on kasvanud mitte protsentides, vaid koguni kordades.
Praegugi on majas juba ilus ja soe, ilmselt tuleb igati kaasaegne ehitis?
Kui praegu ehitada, siis peabki kaasaegne saama. Palvela jääb ikkagi Mustveesse ka peale meid. Ei tahaks ju tänapäeval enam keegi tulla külma pühakotta. Meil on põrandaküte ja tulevad ka pehmed toolid. Dolores Hoffmanni vitraa?id mõjuvad hästi. Need on originaalid ja kunstnik tegi kavandi meile kingitusena.
Piiblisalmi, mis tuleb palvela sisse seinale, otsisite Teie ise välja ja sellel on suur mõte?
Nii see on. Kiri tuleb selline: “Aga ajastute kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja austus ajastute ajastuteni! Aamen!”. See on võetud Pauluse 1. kirjast Timoteosele ja sellega peaks öeldud olema, et olgu riigikord missugune, kuulugu me mistahes liitu, Jumal on igal ajastul olemas.
Viimastel aastatel on palvela ehitusele kulunud ka Teie enda vaba aeg?
Ega seda vaba aega oma pere jaoks tõepoolest eriti ei jäägi. Esmaspäevast laupäevani on olnud palvela ehitus ja koolitöö, pühapäeviti jumalateenistus. Pere keskel olen saanud ehk ainult pühapäeva õhtuti olla. Aga tuleb tunnistada, et olen läinud palvela ehitusele iga päev rõõmsa meelega.
Kui suur on Teie pere?
Praegu viieliikmeline. Abikaasa Ave on Mustvee Gümnaasiumis algklasside õpetaja ja koguduses ka pühapäevakooli õpetaja. Vanem poeg Mihkel saab varsti 16-aastaseks, Anneli on 14-aastane ja Jakob 13. Kõik on seni viitele õppinud ja üks hobidest on neil pranglimine. Mihklil sellel alal maakonnas praegu igatahes vastast pole.
Kuidas sattusite Mustveesse?
Lõpetasin Tartus 1999. aastal pastoraalteoloogia õpingud. Enne õppima asumist ja ka õppimise kõrval teenisin diakonina Lihula kogudust, nii et igal nädalavahetusel sõitsin ikka Tartu ja Läänemaa vahet. Lihulas olin kirikuõpetaja üksteist aastat ja sealses gümnaasiumis andsin ajalugu, ühiskonnaõpetust, majandust ja psühholoogiat. Ka abikaasa oli samas koolis õpetaja. Pakkumisi vaimulikutööle oli mulle tehtud Lihulas töötamise ajal ka mitmel korral varem. Mustvee pakkumisele ei suutnud ma ära öelda. Juba seepärast, et siin Vilusi külas on mu abikaasa lapsepõlvekodu. Olime Mustvees käinud igal suvel ning olin ka siinse koguduse asjadega kursis. Nii et tühja koha peale ma lausa ei tulnud.
Milline oli Teie lapsepõlvekodu?
Olen pärit Pärnust suurest perest, mul on viis õde ja viis venda. Meil oli kristlik kodu ja olen kirikuasjadega tuttav lapsest saati. Mu vanaisa oli kunagi Treimanis luterliku kiriku õpetaja ja kellamees, minu ema isa on aga olnud baptistikirikuga seotud.
VAIKE KÄOSAAR
