Külmalinn Jõgeva on üha enam omandamas ka küüslaugulinna mainet: Virtuse kohviku perenaine Virge Mitt on välja töötanud linna esindussupi — Külmalinna küüslaugusupi — ja Põlvamaa firma Kõlleste Kommimeistrid toodab linna tunnusmaiust — küüslaugukomme. Ülehomme peetakse aga Jõgeval teist küüslaugufestivali, mida korraldab MTÜ Kombe- ja Kultuuriklubi eesotsas Aimar Pihlakuga.
Seekord toimub küüslaugufestival mitte spordikeskuse Virtus juures, vaid kultuurikeskuse pargis. Aimar Pihlak, miks festival kesklinnale lähemale kolis?
Virtus asub kõrgel mäe peal ning selle ümbrus oli festivalipaigaks natuke tuuline ja lage. Kultuurikeskuse taga puude all on olemine õdusam. Ka vastrenoveeritud Sauna tänavat selle kena haljastuse ja istumiskohtadega oleks patt festivali pidamiseks mitte ära kasutada. Sauna tänav ongi ainuke tänav, mis festivali ajaks liikluseks suletakse ja seda juba homme, st reede õhtust. Ka need Rohu-Tähe linnaosa elanikud, kes harjunud kultuurikeskuse parki läbivat jalgteed mööda kesklinnas käima, peavad reede õhtuks ja laupäevase festivali ajaks oma marsruudi ümber tegema.
Miinuseid on uuel paigal muidugi ka: korterelamud on väga lähedal ja festivalimelu võib nende elanikke häirida. Ka parkimisvõimalusi on kultuurikeskuse ümbruses napimalt, kui Virtuse juures oli. Kui ikka väga palju autosid tuleb, võib kesklinn üsna umbe minna. Seepärast soovitangi Jõgeva inimestel festivalile tulla jalgsi.
Ühe suurema parkimisala oleme kavandanud Rohu tänavasse — Sauna tänavast kuni gümnaasiumihooneni välja. Rohu tänava poole tulebki üks festivaliplatsi sissepääsudest. Sisse pääseb ka kultuurikeskuse eest.
Ja ikka pääsmega?
Jah, ainult et vastu tulles publiku soovile, on pääse tänavu mõnevõrra odavam kui mullu ning käepaela vormis. See võimaldab näiteks festivalilaadalt ostetud kauba vahepeal koju või autosse ära viia ning siis platsile tagasi tulla, et näiteks kultuuriprogrammi nautida või võistlustel osaleda. Allameetrimehed pääsevad platsile tasuta.
Mida laadalt osta saab?
Ajame endiselt seda joont, et müügil oleks ainult kodumaine kaup: aia- ja põllusaadused ning muud toiduained, käsitöö jne. Selle põhimõtte järgimise eest oleme nii käsitöölistelt kui ka põllumeestelt kiita saanud. Usun, et käsitöömeistrid hakkavad juba ise jälgima, et keegi näiteks Hiinas toodetud asja pärast väikest „iluravi” omatoodangu pähe pakkuma ei tuleks.
Need, kes ainult küüslauku ja küüslaugutooteid müüa tahavad, ei pea ka platsimaksu maksma, teistelt me seda ikka natuke küsime.
Kas kaubapakkujaid on piisavalt?
Jah, ruumipuudus kipub juba kätte tulema. Seda enam, et kultuurikeskuse park pole staadion, kuhu saaks müügiplatsid sirgetes ridades välja mõõta. Samas oleks laadale veel hädasti juurde vaja neid müüjaid, kes kohapeal kasvatatud kurki-tomatit ja õunu pakuksid: selline kaup läheb suurematest linnadest tulijaile hästi peale.
Kas suurim küüslauk ka valitakse?
Ikka. Nii et need, kel koduaias küüslauk kasvamas, vaadaku peenar enne festivalile tulekut üle ja võtku sealt kopsakaim vili kaasa. Kohapeal mõõdetakse konkursile toodud küüslaugud „vöökohast” üle ja pannakse näitusele. Suurima küüslaugu kasvataja kuulutatakse välja kell 16.
Taas võistlevad ka küüslaugukübarad: need võivad olla küüslaugukujulised, küüslaukudega kaunistatud või hoopis küüslauguvartest, nagu mullu üks kübar oli. Ning kübara autor või kandja peab olema valmis oma peakatet ka laval esitlema.
Lastele on küüslaugukostüümide võistlus. On ka perenaistele mõeldud konkursse. Veel saab võistu jääpurikaid sulatada.
Keda saab näha festivali kultuuriprogrammis?
Jõgevamaalastele, eriti neile, kes 1980. aastatel parimas peolkäimise eas olid, võiks anda põhjuse festivalile tulla juba ainuüksi asjaolu, et seal astub pärast pikka vaheaega üles kunagine menuansambel KOP. Muusikat teevad ka Chick’n Band ja rahvamuusikud, tantsuks mängib ansambel Säde.
Taas on kohal line-tantsurühm Chocolate Elvast, kellele seekord sekundeerib seenior-kantritantsurühm Elujõud Valgast. Niipea kui ma neid Valgamaa õpetajate päeval — esinesin seal ise ansambli Vana Kallim koosseisus — tantsimas nägin, oli mulle selge, et need soliidses eas, aga väga hästi liikuvad prouad tuleb küüslaugufestivalile esinema meelitada, sest nende etteaste oli lihtsalt suurepärane!
Veel saab näha kondiväänajat. Lapsed saavad Jõgeva Perekeskuse lastetelgis meisterdada või batuudil hüpata. Päeva juhivad Mister Küüslauk alias Valdi Reinas ja lõbus Linnaaednik ehk Venno Loosaar.
Seekord lõpevad nii laat kui ka kultuuriprogramm kell 18. Miks hilisõhtust programmi enam pole?
Möödunudaastane kogemus näitas, et õhtul läks jahedaks ja rahvas ei tahtnud enam väljas olla. Seepärast ei hakka me seekord programmiga üle pakkuma. Ka linnarahva öörahu jääb nii rikkumata.
Kas küüslaugukasvatajatele ka seekord hüva nõu jagatakse?
Jah, küüslauguspetsialist, Eesti Maaülikooli õppejõud Priit Põldma on jälle kohal ning tema kell 12 algavale loengule, mis toimub kultuurikeskuse teise korruse saalis, pääsevad kõik tasuta – ka need, kes festivalipääset ei osta.
Kas kõik festivaliplatsil pakutavad toidud on küüslaugumaitselised?
Kõhutäidet jätkub loomulikult ka neile, kes küüslauku või selle lõhna ei armasta. Aga mõistagi pakub Virtuse kohviku perenaine Virge Mitt külmalinna küüslaugusuppi ja tegutseb ka Jõgeva rahvale juba linnapäevadest tuttav küüslaugu-kartuliköök, mida juhib Tallinna restorani Seitse Merd projektijuht Meelis Piir. See köök on käinud küüslaugutoite ja Jõgeva küüslaugufestivali tutvustamas nii laulupeol, Õllesummeril, Viljandi Folgil kui ka Hauka laadal ning igal pool on neil kaasas olnud küüslaugukommid ja küüslaugušokolaad. Tõsi, mujal on neisse tükk maad suurema umbusuga suhtutud kui Jõgeval, kus neist juba midagi teatakse.
Peale soolase toidu pakutakse küüslaugu-kartuliköögis küüslauguviina ja küüslaugujäätist.
Kuidas küüslaugukompvekkide müük üldse senini edenenud on?
Päris hästi. Jõgeval on need müüki võtnud Jõgeva Majandusühistu. Osta saab kompvekke nii kesklinna kaubahallist kui ka Pae kauplusest. Kurista söögitaregi müüb küüslaugukomme päris edukalt, sest sealne perenaine oskab neile hea jutu juurde rääkida.
Veel tean, et jõgevlastel on tekkinud komme küüslaugukompvekke kaugematele reisidele külakostiks kaasa võtta ning sellega võõrustajate seas lõbusat elevust tekitada. Tean, et sel viisil on Jõgeva tunnusmaius jõudnud Hispaaniasse, Kanadasse ja Austraaliassegi, Lätist, Soomest ja muudest lähematest paikadest rääkimata. Küüslaugušokolaadiga käis aga Kõlleste Kommimeistrite esindus möödunud nädalavahetusel Soomes Kerava küüslaugulaadal.
Käisid ka ise nendega Kerava festivalil kaasas. Mille poolest targemaks said?
Kui mina olin senini teadnud, et Kerava festivali on peetud kümmekond aastat, siis kohapeal selgus, et ettevõtmisel on tegelikult juba 24 aasta pikkune ajalugu ning selle ajaga on küüslaugufestivalist saanud linna tõeline firmamärk: kogu Soomes teatakse Keravat eelkõige selle ürituse, aga ka sealse tasemel dzhässifestivali järgi.
Kui Kerava ja Jõgeva festivali kõrvutada, siis seal on see eelkõige küüslaugulaat, meie püüame oma ettevõtmisest rohkem festivali kujundada. Näiteks pole Keraval küüslauguteemalisi konkursse nagu meil. Samas on sealne laat väga atraktiivne ning selle nimel pingutavad just müüjad ise: telgid on vaimukalt kaunistatud ja müüjad ise kostümeeritud. Ning suvalisest kastist ja kilokaupa seal küüslauku üldse ei müüdagi, vaid ainult vanikutesse põimituna, olgu siis vanikus kas viis, kümme, viisteist, kakskümmend või kolmkümmend küüslauku. Uhkematesse vanikutesse ja pärgadesse on lisatud parkjuurt ja muid taimi, mis kuivades head väljanägemist ei kaota, ning neid ostetaksegi eelkõige köögi ehteks.
Müügil oli ka küüslaugust inspireeritud käsitöid, näiteks küüslaugukujulisi keraamilisi vaagnaid ja soolatopse ning küüslaugukujulisi küünlaid.
Kerava festivali peakorraldajaga kõneldes selgus, et ega neilgi lihtne olnud festivali n-ö üles töötada, ent nüüd tuleb sinna igal aastal kokku oma 30 000 inimest. Ühest küljest aitab ürituse edule kaasa see, et pealinn Helsingi on vaid 34 kilomeetri kaugusel, teisalt see, et linn on omalt poolt festivalile mitmel viisil õla alla pannud.
Näiteks ootasin mina festivali eelõhtul aknast välja laadaplatsi poole vaadates, et millal mehed seal juhtmeid vedama ja laudu püsti panema hakkavad, aga ootama ma jäingi. Nii müüjad kui ka korraldajad saabusid alles laadapäeva hommikul kell 6.30. Siis tõsteti platsil olevad luugid üles, pisteti „otsad sisse“ ja kõik hakkas toimima. Linn on nimelt laadaplatsile välja ehitanud maa-alused kommunikatsioonid ja korraliku laululava koos amfiteatri laadse istmestikuga.
Kas Kerava rahvast ka Jõgeva festivalile oodata on?
Kahjuks mitte. Kutsusin neid küll. Lootsin, et sealsed küüslaugukasvatajad tulevad meie omadele näitama, kuidas ilusaid küüslauguvanikuid ja -pärgi teha, aga paraku ei motiveeri meie küüslauguhinnad Soome küüslaugukasvatajaid siia sõitma: sealmail on see kaup tunduvalt kallim kui siin.
Kust Sul endal küüslaugufestivali mõte tuli ja miks sa seda korraldad?
Jõgeva linnapea Viktor Svjatõšev küsis mult kunagi, miks ma teen oma suuremad üritused ikka kusagil mujal, aga mitte Jõgeval. Hakkasin siis mõtlema, mida Jõgeval teha võiks, ning leidsin, et siinse külmalinna kontseptsiooniga sobiks hästi kokku küüslaugu teema: küüslauk on ju hea külmarohi.
Pärast möödunudaastast esimest festivali küsisid nii mõnedki mult, kas ma jäin kasumisse — justkui mul oleks saekaatri tööpäev õhtusse saanud. Aga kui keegi hoolikamalt järele mõtleks, kui palju maksab ürituse reklaamimine ajalehtedes, kuipalju välireklaamid ja nende paigaldamine, kuipalju esinejad jne, siis peaks taiplik inimene mõistma, et kasu pole korraldajal sellise ürituse pealt vähemasti esialgu loota, vaid pigem tuleb ikka peale maksta.
Aga mina ei mõtlegi festivali korraldades kohe saadava kasu peale. Kõigepealt tuleb sellest üritusest ikka korralik festival teha, siis hakkab sellest tasapisi kasu tõusma — esialgu linnale ja lõpuks ehk ka korraldajale. Põllumeestele aga soovitan: pange maha pigem ruutmeeter küüslauku kui ruutmeeter kartulit, sest esimesel juhul on kasum raudselt suurem.
iii
RIINA MÄGI
