Valitsus on toonud Riigikokku tulevase pensionikorralduse – otsustatagu pensioniea tõstmine 65. eluaastani kähku ära ja asi ants! Suureliselt põhjenduseks toodud ettenägelikkus osutub aga lähemal vaatlusel lühinägelikkuseks, sest alustada tahetakse valest otsast: paneme sarikad püsti, eks näis siis, kas majakarp ka üldse peab.
Enne veel, kui hakata pensioniea uut piiri maha märkima, tuleb lahendada terve rida probleeme, mis juba praegu riikliku pensionikindlustuse seaduse mõtet õõnestavad. Välja tuleb töötada tööpensionide süsteem, millest hüvitatakse soodustingimustel pensionile jäänute pension; kehtestada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus; läbi mõelda, kuidas kompenseerida pensionipõlves laste kasvatamisele läinud aega.
1994. aastast on vanaduspensioniiga meil järk-järgult tõusnud: meestel kolme, naistel kuue aasta võrra. Tõus jätkub veel kaks aastat, nõnda et aastaks 2016 tekib vanaduspensioni õigus nii meestel kui naistel 63 aastaselt.
Rööbiti on jõudsalt kasvanud töövõimetuspensioni saajate arv, eriti pensionieelses vanuses, nii on töövõimetute naiste osakaal vanuses 55–59 tõusnud suisa kahekordseks. Samuti on laienenud erandid – eel-, soodus- ja eripensionid – ning kasvanud nende saajate hulk. Kõike seda kokku võttes on pensionile siirdumine enne seadusega ette nähtud iga meil reegel, mitte erand. Pensioniea tõusuga on küll vähenenud vanaduspensionäride arv, kasvanud aga „noorte pensionäride” arvukus. Kui rahvastik vananeb, peab tõusma tegelik pensionile siirdumise vanus: teisiti pole prognoosidel, arvutustel, seadustel ja muidu poliitilistel mängudel mingit mõtet.
Et loomult tööusku Eesti inimene jõuaks töiselt ka 63. eluaasta piirini, nagu kehtiv seadus ette näeb, peavad täidetud saama kolm tingimust. Inimene peab jaksama tööd teha ehk paranema peab elanikkonna tervis. Ta peab saama tööd teha ehk ühiskond peab vanemaealiste tööd vajama ja väärtustama. Võib-olla ei olegi meil vaja üht jäika tärminit, et pensioniiga algab täpselt 63- või 65-aastaselt? Piirid võib ka avaramaks jätta. Tegelikult pole ju praegugi lausa kohustust 63aastaselt pensionile jääda: vanaduspensioni saamist võib edasi lükata, võites pisut pensioni suuruses, või ka valida ennetähtaegse pensioni, ehkki see jätab vanaduspõlve sissetuleku kasinamaks.
Mis aga tööpensioni, näiteks baleriini või kaevuri omasse puutub, siis neid ei tuleks ega tohikski maksta riiklikust pensionikindlustusest. Oma töötaja varasema pensioniõiguse on tööandja kohustatud kindlustama täiendava rahaga – see idee sai küpseks juba kümmekond aastat tagasi, aga rakenduseni pole ikka veel jõutud.
Ka töövõimetuspensionärid, kelle arv ületas tänavu juba 70 000 piiri, peaksid hüvitist saama mitte riiklikust pensionikindlustusest, vaid tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest. Sellegi loomist on aasta-aastalt edasi lükatud.
Kui need probleemid, mis praegu asjatult survestavad riiklikku pensionikindlustust, saavad lahendatud, pole pensioniea tõstmiseks palju põhjendusi vajagi. Eurostati andmetel on praegu Eestis iga üle 65-aastase inimese kohta umbes neli tööeas inimest, viiekümne aasta pärast on ühe vanaduspensionäri kohta aga ainult 1,8 potentsiaalset töötegijat.
Terve vananev Euroopa maadleb juba aastakümneid pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse keerulise küsimusega. Meiegi peaksime esmalt selgeks saama nii omaenese pensioniea tõstmise õppetunnid kui kaaluma eduriikide kogemusi, et leida Eestile parim lahendus.
iii
HELJO PIKHOF, Riigikogu liige (SDE)
