Ma ei poolda rahanõudmisele üles ehitatud streike. Vähemalt mitte Eestis. Meil on olulisemaid probleeme, palkadele pühendumine varjutab neid.
Ei tasu arvata, et üksnes arstide nominaalpalga suhe Skandinaavia ametikaaslaste palkadesse on paigast ära, kõikide eestlaste palgasuhe on paigast ära. Kui palga pärast streikida, siis tuleks seda ühiselt teha. Intelligentsi esindajatena võiksid arstid ja õpetajad kõikide sissetulekute suurendamise eest seista. Tuleb ju nende palgaraha kõikide palkadelt.
Eestlaste arv on suurlinna tänava elanikega samas suurusjärgus, meie ajame taga aga isiklikku heaolu. Ühistekk on räbalaks kistud. Selle enda peale sikutamise asemel võiksime pakkuda külmakaitset kõigile.
Sotsiaalministri sõnul on arstide 20-protsendiline ning õdede ja hooldajate 40-protsendiline palganõudmine ebarealistlik, see on tervishoiusüsteemi hävitav. Nõustun öelduga. Hariduskulud ja ravikulud Eestis pole madalad. 13,4 protsenti riigieelarvest (üle viie protsendi SKTst) eraldame tervishoiul, haridusele 11,6 protsenti. Kahele valdkonnale kulutame 25 protsenti vahenditest. Streigilainest pole aga pääsu.
Nii, nagu kõik autojuhid pole vormeliässad, nii pole ka kõik arstid tippspetsialistid. Diplomi eest palgakasvu nõudmine on kummaline.
Mõni aeg tagasi kirjutas Eesti Ekspress ujumistreeneri surmast, mida oleks adekvaatse diagnoosi puhul vältida saanud. Perearst ei tundnud infarkti ära. Pole ka ime – perearstina töötades kvalifikatsioon haihtub.
Lähenemiste korrigeerimise asemel moodustatakse ringkaitse, hakatakse põhjusi mujalt otsima (palgad, arstide lahkumine).
Arstidele, õpetajatele ja teistele riigieelarvelistele töötajatele makstakse palka maksudest. Nende palgad saavad kasvada üksnes maksulaekumise kosumise tingimustes. See eeldab aga üldist palgatõusu. Teisiti ei tohiks asjad käia. Madala sissetulekuga inimesed ei suuda kõrgepalgaliste kapriise rahuldada.
Inimesed võiksid üksteise vastu hoolivamad olla. Isikliku heaolu taga ajamine meie elukeskkonnas pole eetiline.
Tervisekindlustus on sissetuleku omamise korral Eestis kohustuslik. Ma ei tea ühtegi riiki, kus inimeste osalus tervisekulutustes nii kõrge oleks: tervisekindlustuse eest tuleb välja käia 13 protsenti sissetulekust.
Teenuse osutaja nõuab palka, tarbijal pole sõnaõigust – arstidele tuleb raha eraldada. Teenusest loobuda pole võimalik (maks on ju kohustuslik!).
i
EUGEN VEGES
