Palamuse rahvas sai möödunud neljapäeval näha siinkandis seninägematut tehnikasaavutust – kolmedimensioonilist ehk ruumilise pildiga kino. Lapsed said aga Kinobussi töötoas animafilme meisterdada.
Animatsiooni- ja filmipäev sai teoks Palamuse rahvamaja ja Kinobussi koostöös. Animatsiooni töötuba alustas juba pärastlõunal ning et ilm oli ilus ja soe, joonistati algul õues värske õhu käes.
„Loo saab õues välja mõelda ning tausta ja tegelasedki valmis joonistada, kui aga animeerimiseks läheb, peame nii või naa tuppa minema,” ütles Kinobussi töötoa juhendaja Tiiu Sullakatko.
Animeerimine tähendab tema sõnul seda, et tegelast hakatakse taustal umbes poole sentimeetri kaupa edasi liigutama ning iga liigutamise järel jäädvustatakse ta digikaameraga. Kui saadud pildid hiljem filmiks kokku monteerida ja ette mängida, siis jääbki mulje, nagu tegelane liiguks.
Väikesi filmitegijaid kogunes seekord töötuppa küll üsna napilt, ent neli umbes kümnesekundilist filmijuppi, mis õhtul enne 3D kinoseanssi suurel, täispuhutava alusega 5,5 x 7,5 meetri suurusel ekraanil ette mängiti, olid kõik päris vahvad. Otse loomulikult käsitles üks film animatöötubades tegutsevate laste lemmikteemat – autoõnnetust. Antud juhul põrkas auto kokku puuga.
Selleks, et ruumilise pildiga kino näha, pidid kõik soovijad endale vastavad prillid ette panema. 3D filme oli Kinobussi rahval pakkuda kolm: kaks neist – „Suveniir” ja „Õun kimmel” – pärinevad 1980. aastatest, kolmas – „Miriami piknik” – on paari aasta tagune. Ehkki kõik kolm on animafilmid, pole nad kõik lastefilmid. „Suveniir” on näiteks pigem täiskasvanutele suunatud poliitiline mõistujutt, mis peegeldab tolle aja ideoloogilist tausta: „pahad imperialistid” sõdivad kusagil arengumaal ning koju tulles võtab üks imperialistliku armee esindaja n-ö suveniiriks kaasa ühe väikese taime, mis aga koju jõudes kontrollimatult vohama hakkab, hävitades maja, milles imperialistliku armee sõdurid võidupidu peavad.
Ehkki 3D kino vaatamine oli mõistagi huvitav kogemus, ei saa öelda, et allakirjutanu sedalaadi kino veendunud pooldajaks oleks muutunud. Sama pidi enda kohta tunnistama Kinobussi laia profiiliga spetsialist (kui vaja, juhib ta bussi, kui vaja, näitab kino, kui vaja, juhendab töötuba) Jaak Rand.
„Mulle isiklikult meeldib tavaline film rohkem,” ütles ta. „Ilmselt sellepärast, et ükski filmitegija pole 3D tehnoloogia väljatöötamisest möödunud enam kui kolme aastakümne jooksul osanud sellele filmikunstis mõtestatud kasutusviisi leida. Nii ei annagi 3D efekt kinole tänini midagi olulist juurde. Spetsiaalsete prillide kasutamise vajadus muudab aga ruumilise pildi vaatamise üsna ebamugavaks.”
Ööfilmina näidati suurelt ekraanilt seekord setu legendaarsest lauluemast kõnelevat mängufilmi „Taarka”. Selle alates võis õnneks prillid eest ära võtta, sest tegemist oli tavalise filmiga.
iii
RIINA MÄGI
