Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis saab septembri lõpuni vaadata näitust “Olustvere klaas ja keraamika”. Näituse autoriteks on Olustvere mõisa klaasikoja kunstnik Eili Soon ja keraamikakoja kunstnik Kaie Pungas.
Kui Eili Soon (31) kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaali lauale vahvaid seakujulisi klaaspudeleid sättis, ütles ta muiates: “Olustvere seakari tuli Palamuse rahvast tervitama.”
Esimesed sarnased pudelid siginesid Eestimaa kodude puhvetkappidesse juba enam kui sajand tagasi. Eili Soone sõnul hakkasid Eidapere, Meleski ja Lorupi klaasivabriku meistrid neid tegema 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Klaasnotsude lustliku ilme taga on tegelikult keeruline töö. Nii keeruline, et ka kogenud klaasipuhuja saab seda teha ainult koos assistendiga, sest puhumise käigus tuleb notsu jalgade, kõrvade, saba jms pisidetailide jaoks ahjust tosinal korral kuuma klaasimassi juurde tuua. Enne tööle asumist peab puhuja endale ka kõik modelleerimiseks vajalikud tööriistad valmis sättima, sest kui meister neid otsima hakkaks, jahtuks piibu otsas olev klaasimass vahepeal maha.
Eili Soon on Olustvere mõisa kunagises viinaköögis asuvas keraamikakojas töötanud neli aastat. Kahel esimesel aastal oli talle seal õpetajaks kunagine tehase Tarbeklaas eksperimentaaltsehhi brigadir Mihhail Mišalagin, kellel tohutud kogemused eri mõõtmete ja keerukusastmega klaasesemete puhumisel.
“Mihhail, kellel nüüdseks vanust juba 82 aastat, õpetas mulle ka sigade puhumist ning need lõbusad nostalgiahõngulised pudelid on muutunud meie müügipunktis minevaks kaubaks,” ütles Eili Soon.
Klaas puupakus
Traditsiooniliste pudelsigade kõrval võib näitusel näha kaasaegseid disainsigu, mis meenutavad kõnealust looma vaid kõvera saba poolest. Neid omapäraseid väikevorme saab kasutada näiteks vaasina. Mõned suuremad vaasid on Eili puhunud õõnestatud puupaku sisse ja saavutanud nii väga originaalse vormi. Värvitud ja värvilised kannud ja klaasid on tal samuti väga hästi õnnestunud.
Kaie Pungas (30) pani Palamuse näitusele välja romantilises stiilis lauanõusid ja vaase — selliseid, mis sobivad mõisaõhustikku. Osa nõusid on Kaie maalinud täpiliseks, osa kaunistanud lilledega.
“Olustvere mõisa pargis, mis nüüdseks väga kenaks tehtud, kasvab hortensiaid, roose ja murtudsüdameid. Neid olen maalinud ka tassidele, taldrikutele ja kannudele,” ütles Kaie Pungas.
Enamik näitusel olevaid keraamilisi esemeid on treitud. Tasside treimisel oli Kaiele abiks Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis keraamikat õppiv Anu Pindsoo (tema aitas Kaiel ja Eilil ka Palamuse näitust üles panna), suuremad esemed on tema enda kätetöö.
“Savieset treides on sul tunduvalt rohkem aega kui puhujal klaaseset vormides,” ütles Kaie Pungas. “Ning kui seda tööd hästi osata, on treimine suisa teraapiline tegevus.”
Lauanõude kõrval pani Kaie välja mõned keraamilise sihverplaadiga seinakellad. Need on valminud Olustvere klaasikoja assistendi, Eesti Kunstiakadeemia klaasikunstitudengi Astra Aaviku idee järgi. Väljas on ka mõned põnevad küünlaalused, mille pinna muudab marmorisarnaseks savisse segatud kohvipaks, taimetrükiga kaunistatud teepakialused ning väikesed herilasepesa meenutavad portselanvaasid, mille saab soovi korral nööriga üles riputada.
Eili Soon ja Kaie Pungas on mõlemad lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe, esimene 2006. ja teine 2011. aastal. Mõlemad armastavad väga oma eriala ja materjali, millega töötavad.
Kvantiteet kvaliteediks
“Õige materjalitunnetus tuleb kogemustega,” ütles Eili Soon. “Mihhail Mišalagin armastab öelda, et algul teeb klaas puhujaga, mida tema tahab, ja siis, umbes kümne aasta pärast hakkab puhuja tegema klaasiga seda, mida tema tahab.”
Eili tunneb end siiski juba praegu klaasi puhudes üsna kindlalt, sest iga päev klaasikojas valmivate esemete hulk on päris suur ja kvantiteet läheb, nagu marksismi-leninismi klassikud rõhutasid, ühel hetkel üle kvaliteediks.
“Klaasipuhuja peab tegutsema kiiresti, ent olema samas rahulik, sest rabistades ei tule sellest tööst midagi välja,” ütles Eili. Kaie lisas, et treimine meenutab natuke autoga sõitmist: kaks kätt ja üks jalg peavad selle juures koordineeritult tegutsema. Ning treima asudes tuleb kõigepealt ennast tsentrisse panna ehk keskenduda ning siis panna tsentrisse savi.
“Kui savitükk tsentrist välja läheb, lennutab tsentrifugaaljõud selle potikedralt suure kaarega minema,” ütles Kaie. “Vett ja savi pritsib treimise juures niikuinii kogu aeg. Mõnigi, kes tuleb algul keraamikakotta savi treimise sooviga, loobub lõpuks, sest riietest hakkab kahju.”
“Mina tean alati, kus Kaie käinud või mida puutunud on, sest valged käe- ja jalajäljed annavad sellest selget tunnistust,” sõnas Eili muiates. “Klaasitöö tundub küll keraamikaga võrreldes puhtam, aga tegelikult on ka minul õhtuks küünealused mustad ja käenahk parkunud.”
Olustvere klaasi- ja keraamikakojal on mitu väljundit. Seal valmistatakse müügipunkti jaoks meeneid, tehakse tellimustöid, aidatakse teostada eesti ja välismaiste kunstnike ideid, pakutakse turistidele võimalust kunstnike tööd jälgida ja ise midagi meisterdada ning ollakse teenindus- ja maamajanduskoolile õppebaasiks. Keraamikat on Olustveres Kaie Pungase eestvedamisel juba mõnda aega õpetatud, sellest sügisest hakatakse koolitama ka klaasipuhuja assistente.
“1920. aastatel õpetati Meleski ja Eidapere vabriku juures selliseid spetsialiste, nüüd taaselustame selle traditsiooni,” ütles Eili Soon.
RIINA MÄGI
