Sõit sai teoks tänu projektile, mille kirjutasid Jõgeva kooliõpetajad Helve Orusalu ja Ulvi Tiisler. Nimelt koostasid nad loodusainete õpikute alusel viktoriiniküsimused ja organiseerisid Jõgevamaa koolide 8. klasside 4-liikmelistele rühmadele võistuvastamise. Preemiaks taotlesid nad loodusretke, mis viis Pakri saartele.
Startisime Paldiski Põhjasadamast, piirivalvurite päramootoriga kummipaat võttis matkajaid viiekaupa peale, ümber rindkere seoti eredavärvilised turvavavestid ja veekeerise pritsides paadi järel ületati vahemaa viie minutiga.
Kogu rühmal õnnestus samale rannale koguneda kahe tunniga. Oli üle pika aja esimene tuulevaikne ja soe ilm, Pakri poolsaare tuulepargi tuuleveskite kolmiktiivad seisid jõude…
Sõjaväebaasi pärandus
Suur-Pakril võttis meid vastu kõrge klibuseljandik, mis olevat viimase tormi poolt sinna ümber paigutatud. Oli ka igasugust roostetanud kolu, mis sõjaväebaas on saarele pärandanud, see mõjus laitmatul idüllilisel rannamaastikul maitsetu kontrastina.
Saare ajalooga tutvustas meid giid Martin Suuroja, ühtlasi andis ta meile kätte matkasuunad ja otsustas, mida külastada. Ligi 12- ja 13-ruutkilomeetriseid saari ei jõua ju ühe päevaga põhjalikult läbi tallata. Meie marsruudi pikkuseks sai 15 kilomeetrit, laagris olles võis minna saarega ka eraviisiliselt tutvuma.
Näiteks Hillar tutvus kalmistuga, kus olid omapärased raudristid. Kõige aktiivsem pildistaja ja suveniiride koguja oli 2. klassi poiss Lauri.
Ajaloost on teada, et saared asustati 1345.aastal, kui viis rootslast ostsid Suur-Pakri Padise kloostrilt. 1934. a. oli saarel 341 inimest, enamik rootslased. Teise maailmasõja ajal pidid elanikud lahkuma ja nii saartest kui poolsaarest sai NSVL sõjaväebaas.
Praegu elab saarel vaid üks inimene, kes kuulu järgi sai vanemate maa tagasi. Selgi päeval võis seda päevitunud ja habetunud meest oma külaliste seltsis näha.
Maastikukaitseala mõlemal saarel
Alvarid madalate kadakatega, millel tihtipeale rikkalik marikäbide saak sinetas, üksikud kukerpuud piklike oranzide viljadega, toredad poolkerajad hallides toonides põdrasamblike mütsakad, madalad kased, pihlakad, piibelehtede nüüdseks kolletama löönud lehtedega lapikesed, madalate ämblikevõrkude rägastik, rikkalikult magesõstart….
Suur katsumus oli saari ühendava tammtee ületamine. Nõukogude sõdurid ehitasid selle vanadest kiviaedadest, osaliselt on ühenduseks sild, mille seisund oli kahtlane. Puitosad olid mädad ja lahtised ? seisad ühel prussil ja toetud ümarpostile, kui selgub, et see on lahti ja hakkab veerema. Mõni koht oli lihtsalt hõre, ei osanudki toetuspinda leida. Enamasti oli sild kaetud raudplaatidega ja neil liikumine polnud probleem.
Saared on olnud ühed suured mürskude sihtmärgid, mida punavägi lennukitelt sinna ohtralt puistas. Lõhkekehad on tänaseks hävitatud. Ja alles viis aastat käivad matkajad saartel. Meie giid Martin ütles, et on siin kolme aasta jooksul kuuel korral matkajaid juhatanud.
Kaunis loodus tingis 1998. aastal Pakri maastikukaitseala loomise. Sinna kuuluvad mõlema saare põhjaosad, Väike-Pakril ka lõunaosa ja saartevaheline meri. Põhja-Eesti paekalda pikkus saartel on üle 8 km ja panga suurim kõrgus 11 meetrit. Rannal võis näha kasvamas ka merikapsast, punakaid adruvalle oli ohtralt…
Laagripatsi valisime Suur-Pakri idakaldal, kus oli suured pinnad kaetud ümaraks lihvitud lubjakividega. Omapäraselt valgeid laike tekitas mingi samblikukiht. Keegi küsis hommikul, kas kividest muster jäi magades madalreljeefselt seljale.
Õhtul süütasime kuivanud kadakaokstest lõkke. Kuivanud kadakaoksi oli kõikjal, tihti olid need kaetud tohutu paksu samblikekihiga. See tähendab, et saartel on õrnadel samblikel hea kasvada…
Kaunis pankrannik jättis unustamatu mulje
Pealesunnitud tegevust polnud, igaüks tegutses vabalt oma äranägemise järgi, õhtustati välitingimustes, jalutati majakani, vaatetornideni, tõusti vaateid nautima. Jens teatas, et ühe torni otsa oli küll raske saada, suur põõsas oli ette kasvanud…
Pankrannik oli suures osas lasknud endast murda suuri osi, võimsad paelahmakad vedelesid rannavees, kaitstes panga alumist osa lainete eest. Neid kiviseid skulptuure oli mitmesuguse kujuga, need kaldapangast eraldunud osad olid igasuguses asendis ja kuhjunult jäänud moodustama uusi ruumilisi kujundeid. Neil kividel kasvasid samblikud, neid ümbritsesid mitmesugused vetikad, neil puhkasid merelinnud.
Teisel päeval sõitsime bussiga Eesti kõrgeima, Paldiski majaka juurde. Sealt kõndisime paar kilomeetrit mööda poolsaare pankrannikut, mille kõrgus on umbes 25 meetrit. Ülal kasvas näiteks käpalisi, ühes paigas pärna roomav vorm. Pärn nagu pohl! Treppi pidi sai ka laskuda, et uudistada panka moodustavate kivimite triipe ja murenenud väikekividest õppida tundma diktüoneema kiltkivi tumehalle siledaid tükke. Need oli väga head lutsukivideks.
EHA NÕMM
