Paduvere Talumuuseumi rehielamus mängitakse neljal augustiõhtul Madis Kõivu “Küüni täitmist”. Jõgeva Linna Teatri ja kultuuriseltsi Vanaveski poolt välja toodud suvelavastust etendatakse viimast korda homme õhtul.
iii
„Küüni täitmise” esietendus oli kolmapäeval ehk taasiseseisvumispäeva eelõhtul, mis oli igati sobiv päev sellise tüki väljatoomiseks. Eestlaste vabadusvõitlusest see just ei kõnele, küll aga eestlase hingest ja eestlasele tähtsatest asjadest. On ju heinategugi — aga heina lakkaajamine on selles tükis põhitegevus — eestlase jaoks ajast aega olnud mitte lihtsalt üks töö teiste talutööde seas, vaid pigem mingi püha toiming, mille prioriteetsust teiste tööde-tegemiste ees pole vaja tõestada. Just nii on olnud asjad ka kartulivõtuga, mis oli sama trupi eelmise lavastuse „Eesti matus” läbivaks motiiviks.
Peale heina lakkaajamise räägitakse „Küüni täitmises“ lugusid külaelust. Lugusid, milles koomika ja traagika täpselt timmitud tasakaalus nagu elus endaski ning mille peategelased loo edenedes üha tuttavamana tunduma hakkavad: mõnd sedasorti tegelast tunneb igaüks meist!
Kui Madis Kõivu algtekstis on lugude jutustajateks kordamööda kõik heinalised, siis Paduvere versioonis kannab enamiku monolooge ette Kustat kehastav Rein Karu. Nii tundus lavastaja Maris Paasile ja produtsent Janek Varblasele lihtsalt otstarbekam, sest ta tundus enam n-ö jutustaja tüüp kui teised. Eredaid hetki, mil hiilata, on jäänud siiski ka teistele osalistele. Gunnar Vasemägi sööbib näiteks mällu siis, kui tema kehastatav Sass, keda heinte alla mattunuks ja hukkunuks peetakse, äkki elusana välja ilmub. Tanel Sakrits teeb aga meeldejäävaima etteaste stseenis, kus tema kehastatavat isata kasvanud Luid isateemaliste vihjetega „torkima“ hakatakse.
Eve Somelar Anuna teeb ka muidu uhke rolli, aga tema suurimaks teeneks on laulude ettekandmine. „Küüni täitmisse” on nimelt sisse kirjutatud ka Hando Runneli laulutekstid, mis näidendis toimuva kujundlikumal tasandil lahti mõtestavad. Eve Somelari viisistatult ja ette kantult kõlavad need just nii, nagu oleks rahvalaulik need siinsamas nähtu-kuuldu põhjal loonud. Ehk nagu kaasnäitlejad ütlesid: Eve laulud annavad sellele tükile õige hingamise. Viimase lauluga paneb tükile kauni hingelise punkti trupi noorim liige Georg Sakrits.
Suletud ruum
Lavastaja Maris Paasi sõnul oli „Küüni täitmist” algul plaanis talvel saalis mängida, ent lõpuks otsustati siiski suvel rehetares mängimise kasuks. Ning sellele tükile on see küll väga õige keskkond. Mitte ainult sellepärast, et näitlejad saavad ehtsat heina hanguda, vaid ka sellepärast, et suletud ruumist ja tulekahjuohust tingitud ängistus, mida näitlejad tükis mängima peavad, muutub selles keskkonnas tahes-tahtmata ka publiku pärisosaks, sest uks on tõepoolest suletud (näidendi teksti järgi on uksetagune heinu täis veetud!) ja mingil hetkel hakkab heintest tossugi immitsema. Tegelikult muidugi tossupommist, aga päris kindel vaataja selles ju olla ei saa.
Tänu näitlejate nauditavale ja tempokale mängule saab tunnine etendus nii kiiresti otsa, et igavusest nihelema ei jõua keegi hakata.
Vaimastvere raamatukogu juhatajale Maris Paasile pole „Küüni täitmine” suisa debüütlavastus, ent päris pikk paus on tema teatritegemistes vahepeal olnud küll. Samas lõpetas ta kooli, mis praegu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia nime kannab, kõigepealt just näitejuhi ja alles siis bibliograafina.
Ahvatlev pakkumine
Küsimusele, miks ta üle hulga aja taas lavastajatöö ette võttis, vastas Maris, et talle tehti lihtsalt nii ahvatlev pakkumine, millest ei saanud keelduda. Jõgeva Linna Teatri ja kultuuriseltsi Vanaveski ühine trupp oli end eelmiste lavastustega tõestanud kui võimekatest inimestest koosnev näiteseltskond ja ühistes aruteludes lõpuks sõelale jäänud tekst oli samuti inspireeriv. Olgu öeldud, et tegemist pole Madis Kõivu „Küüni täitmise“ originaaltekstiga, vaid Janek Varblase poolt lühendatud-tihendatud variandiga.
„Kirjutasin selle omal ajal kokku Jõgeva Ühisgümnaasiumi näitetrupi jaoks, aga mõnedel põhjustel jäi see lavastamata,” ütles Janek Varblas. „Jõgeva Linna Teatri ja Vanaveski ühistrupi jaoks oleks tekst võinud pikemgi olla, aga ümber tegema ma seda enam ei hakanud.”
Maris Paas ei tahtnudki tegelikult kogu lavastajaau enda kanda võtta, vaid kinnitas, et väga palju aitas tüki lavaküpseks saamisele kaasa produtsent Janek Varblas ja tegelikult kogu trupp.
„Selles seltskonnas on kõigil niipalju häid ideid, et neist jätkuks mitme lavastuse tarvis,” ütles Maris Paas.
Rein Karu puhul kasutati peale tema näitlejatalendi ja heade ideede ära aga ka tema kui tuntud diskori tehnilised oskused: heli ja valguse sättimine ning tossu tekitamine olid tema rida. Rein Karule oli see tegelikult juba teine kord „Küüni täitmises“ kaasa teha: Palamuse Gümnaasiumi õpilasena mängis ta Liisi Tegelmanni poolt lavastatud „Küüni täitmises“ Aadamat. Allakirjutanugi mäletab seda lavastust, mis sööbis mällu tunduvalt süngema ja rusuvamana kui Paduveres mängitu. Võrrelda on kaht lavastust tagantjärele mõttetu, ent Paduvere lavastuse põhjal võib öelda, et koomika läbi välja mängitud traagika on sageli mõjuvamgi kui lihtsalt traagika.
Paduvere rehetare pole sel suvel ainus koht, kus „Küüni täitmist” mängitud: sama materjali põhjal tehtud Margus Kasterpalu lavastust võis juuli lõpust augusti keskpaigani näha Saueaugu teatritalus. Kuidas küüni täitmine seal õnnestus, ei oska öelda, Paduvere rehetare sai aga esietenduse õhtul küll mahlakat ja hästi lõhnavat teatriheina triiki täis.
iii
RIINA MÄGI
