Küllap annab ammuste aegade tundmine tuletõrjujatele mõttejõudu ka praegusel ajal, mil meie süsteem pidevalt uueneb ja muutub nagu ühiskondki.
Tuletõrje ajalugu võib olla iga inimese mällu talletatud erinevalt. Mõneski peres oli esiisa pritsimeheks. Küllap leidub neidki, kelle vanaisa maja või talu tuletõrjujad punase kuke käest päästsid. Peaaegu kõigil on aga vist silme ees kunagiste tuletõrjujate paaraadvormid ja läikivad kiivrid.
Kaheksakümne viie aastaga on Eesti tuletõrje tohutult muutunud. Uuenenud on tehnika, töövõtted ning arusaamad. Seevastu püsivaks on jäänud töö sisu. Objekt, millele me reageerime, on üldjuhul ikka inimese ja tema vara ning ümbritseva keskkonna üle võimust võtnud tuli.
Tule taltsutamise oskusest ja kiirusest oleneb ka üldsuse hinnang tuletõrjujatele. Oluliseks, võib-olla isegi kõige tähtsamaks tuleb pidada tuletõrjuja oskust õpetada ja kasvatada inimesi nii, et tulekahjusid võimalikult vähe oleks.
- Oskused professionaalsemaks
- Teadmatus põhjustab ebakindlust
Avalikkuse lugupidav suhtumine tuletõrjujatesse peab tekkima iseenesest. Positiivset hoiakut ei saa vägisi peale suruda. Mõnigi kord on rahva seas liikunud jutte, et tuletõrjujad on saabunud ilma veeta või mõnel neist on juures alkoholilõhnad. Ehk polegi sellised jutud alusetud olnud.
Julgen aga öelda, et nüüdisaja Eesti päästeteenistuse tase on sedavõrd professionaalne, et praktiliselt puuduvad võimalused selliste ebakõlade tekkimiseks.
Päästeteenistusse võetakse tööle vaid väljaõppinud inimesi. Konkurss tööle saamiseks muutub iga aastaga tugevamaks. Õnnekütte satub meie süsteemi järjest harvem ja nende tööaeg tuletõrjes jääb lühikeseks.
Hiljuti viibisin Rootsis Palamuse valla sõpruspiirkonnas Ales ühe tuletõrjekomando avamisel. Tundsin rõõmu, et meil ei tasu midagi häbeneda. Väljaõpe on Eestis ja Rootsis paaaegu ühesugune, sama on ka kutsetöö tase. Päästetehnikas ja töötajate olmetingimustes on Eestil veel kasvuruumi.
Tuletõrje- ja päästeteenistus on osa Eesti Vabariigist. Meie käekäik sõltub suuresti ka riiklikest otsustest. Eestis on palju poliitikuid ja riigiametnikke, kes elavad kaasa tuletõrjuja rõõmudele ja valutavad südant meie argimurede üle.
Mõnest vaateviklist jääb süda siiski kripeldama. Päästeteenistus ootaks riigitegelastelt rohkem selgust meie tuleviku suhtes. Peaksime rohkem teadma, mis saab homme ja ülehomme.
Nii tekkiks kindlustunne tuleviku suhtes ja stiimul tööks. Veel põhjustab muret asjaolu, et tuletõrjujatel-päästjatel pole veel kehtestatud sotsiaalseid tagatisi: puudub eripension, toetus tööõnnetuse puhul.
Tuletõrje- ja päästeteenistuse arengule saavad olulist mõju avaldada ka kohalikud omavalitsused ja maavalitsused. Jõgevamaa Päästeteenistusel on pikaajalised koostöösuhted mitmete piirkonna omavalitsustega. Ühise keele, vahel küll läbi vaidluste, oleme leidnud ka maavanematega.
Loodame, et uuest maavanemast Aivar Kokast saab meie suur sõber ja väärikas toetaja. Olles elukutselt ehitusinsener, oskab ta arvatavasti mõista, milliseid jõupingutusi tuleks teha selleks, et punane kukk hooneid ja nende elanikke ei hävitaks.
Nüüd aga jutujärjega tagasi Eesti Tuletõrje 85 aasta juubeli juurde. See päev on pidulik kõikidele Eesti tuletõrjujatele-päästjatele ja teistele meie organisatsiooni töötajatele. Palju õnne neile, mõistmist ja vastupidamist kodustele ja lähedastele. Ühtlasi tuleb tänase päeva puhul soovida turvalisust ja ohutunnet kõigile kaasinimestele, sest õnnetuste vältimine või nende kõrvaldamine nõuab sageli üldinimlikke jõupingutusi.
Jõgevamaa Päästeteenistuses on tuletõrjetähtpäev iseäranis pidulik Mustvee komando ülemale Vello Lumingule, keda sel päeval Päästeteenistuse peadirektor Mati Raidma autasustab Eesti Päästeteenistuse Hõberistiga.
JÜRI ALANDI, Jõgevamaa Päästeteenistuse direktor
