Oskar Lutsu 50. sünnipäeva puhul kinkis Tartu linnavalitsus talle elamu ehitamiseks Riia tänavale ehituskrundi.
Ehitusega alustati 1936. aasta hilissuvel ja sama aasta jõulureedel kolis Luts oma perekonnaga uude majja, kuigi see ei olnud veel täiesti valmis.
Kui ajakirjanik Arno Raag teda juubelisünnipäeva eel Postimehe ülesandel külastas, siis vastanud Oskar Luts küsimusele, kuidas uus kodu meeldib, talle omase huumoriga: “Ma pole saanud veel kõiki ruume läbi käiagi. Mul juhtub nüüd nii, et iga päev leiutan uue toa.”
Juubelipäeval kella 11 paiku tuli kirjanikku tema uues majas õnnitlema Eesti Kirjanike Liidu delegatsioon. Õnnitluste järel sõnas Friedebert Tuglas Lutsule tõsiselt:
“Äraandja!”
Luts jäi kohmetus arusaamatuses ütlejale otsa vaatama. Tuglase suu ümber tekkis vaevalt märgatav muie, kui ta jätkas: “Teed ennast aasta nooremaks!”
“Mina nooremaks?”
“Muidugi! Kõik olime 1886. aasta mehed: sina, Rumor ja mina. Aga nüüd putkasid eest ära,” lõpetas Tuglas juba täisnaerul näoga. Nüüd taipas Luts kolleegi nalja ja pistis omalt poolt: “Ega igaühega ma ei lase ennast ühte masti panna!”
Selgituseks nii palju, et vana kalendri kehtides oli Lutsu sünnipäev 26. detsembril 1886. aasal, kuid uue kalendri järgi nihkus see 7. jaanuarile 1887.
Oskar Lutsu juures n-ö soolaleival käimisest jutustas ka tema hea sõber, karikaturist Romulus Tiitus. Luts kurtnud talle: …“Pole veel oma majaomaniku põlvega harjunud. Maja on, aga hing on üürniku oma. Kui sa nüüd kõlistasid uksekella, torkas mulle nagu nuga südamesse. Majaperemees tuleb üüri nõudma…”
“No näita siis oma uut maja,” palus Tiitus Lutsu.
“Oota-oota, ma ei oska siin isegi ilma teejuhita liikuda – suured ruumid, ega see naljaasi ole. Eksime veel mõlemad ära. Eile tahtsin sahvrisse minna, kolasin pool tundi majas ringi nagu tont kabeli varemetes. Lõpuks sattusin ühte ruumi, kus polnud ei uksi ega aknaid… Jah, vanasti oli kõik käeulatuses, aga nüüd ära ilma majaplaanita liigu…”
Ent tunni-paari pärast (võib arvata, et pärast mõningaid “aanispitse”- A.L.) olid Lutsul juba teised noodid peal.
“Mis ma sinu, näljarotiga, siin aega raiskan! Kas sul, konnal ka maja on? Mis asja sa naerad? Sa könn, naera alles siis, kui majaomanik ees naerab…(ja nii edasi samas toonis).”
“Siis ma alles veendusin, kui hea näitleja Luts tegelikult on,” lõpetas Tiitus Oskar Lutsu uues majas “soolaleival” käigu meenutuse.
Maja ehitamine Tartus läks kirjanikul üsna palju maksma ning tal tuli paratamatult pikaajalist laenu taotleda. Tuli sõita Tallinna, kus haridusministri kaasabil see probleem lahendati. Tallinnas külastas Luts ka A. H. Tammsaaret, kes tervitamisel ütles: “Noh, kas Tartu mehed ka Tallinnas.”
Luts vastu: “Jah, isegi Anija mehed käisid Tallinnas.”
i
ARVI LIIVA
