Ettekannete voorus võttis Tarmo Kulmar teemaks inkade salakeele, kõneldes peamiselt põhjustest, miks see 16. sajandil jälgi jätmata hääbus.
Peeter Vähi käsitles india helilaadide sümboolikat. Indias on arusaam heliredelist veidi teistsugune kui meil ning kõik helid on seal seostatud hinduistlike jumalate nimede ja omadustega.
Kolm ettekannet peeti budismist. Harri Kingo võrdles kristlust ja budismi. Kristlik mõte on olnud paralleelne teadusega ning Läänes on liigselt otsitud sõnalist tõde, mis viinud ka piibli liigse kummardamiseni, arvatakse, et piibel sisaldab absoluutset tõde. Seevastu budisti vaatekohast on piibel raamat, hulk lehekülgi, tal on kaal ja hind, seevastu tõde asub inimese sisemuses ja ta peab selle iseendast üles leidma. Laur Järv püüdis tõestada, et budistlik filosoofia on ateistlik, ent lisaküsimuste voorus selgus, et seesugust sõna tema käsitletud tekstides ei leidu ning eesti keelde tõlkides ei olekski viidatud tekstid ateistlikud. Märt Läänemets vaatles paljukäelise bodhisattva Avalokite?vara päritolu ja tõi välja ka põhjuse, miks Indias algupäraselt meessoost olend moondus Hiina tekstides neiuks: ta on olend, kes kehastab kaastunnet, ent see omadus on hiinlaste meelest (nende yin-yang süsteemis) naiselik.
Eesti orientalistika grand old man Linnart Mäll rääkis mälestusi orientaalseltsi mullu meie hulgast lahkunud auliikmeist Haljand Udamist (1936-2005) ja Lev Men?ikovist (1926-2005), kelle kummagi tutvusringkonnas peaaegu puudusid kommunistid, küll aga leidus seal väga palju vaimseid inimesi. Kuuldavasti sai arabist Udam vahetult enne surma valmis koraani tõlke.
Euroopa Nõukogu Aserbaid?aani-raportöör Andres Herkel pidas poliitilise kallakuga kõne. Herkelil on raske ülesanne: eksportida Euroopa demokraatiat islamimaadesse. Seda valitsemissüsteemi sealsed ülikud eriti ei taha ning samal ajal ei innustu ka Euroopa Liit ise enam ittalaienemisest, Herkel võrdles euroliitu tõmbleva vana kehaga, kellel seedehäire on väikseim vaevus.
Hiljuti laineid löönud naiskaitseliitlase juhtumi põhjal ? kes teatavasti kandis riigi aastapäevaparaadil kõrvas haakristrõngast ? tegi Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi üldkogu svastikateemalise pöördumise avalikkusele.
“Svastika (sanskriti keeles ?hüveolu?) on inimkonna ajaloo vanimaid religioosseid sümboleid, mille tähendus on seotud päikese, elu ringkäigu ja igavikuga. Asjaolu, et svastika paljudest avaldusvormidest ühte haakristi nime all kasutasid natsionaalsotsialistid, ei vähenda selle religioosse sümboli pühadust ning see ei tohi tähendada svastika hukkamõistmist,” märgitakse EAO avalduses.
Hinduistlikes, budistlikes ja d?ainistlikes kultuurides ? Indias, Hiinas, Tiibetis ning mujal Lõuna- ja Ida-Aasias, kus elab väga suur osa Maa elanikkonnast, on svastika traditsiooniliselt püha sümbol, mida kohtab kõikjal nii usu- kui ka igapäevaelus. Sallimatus svastika suhtes on seega religioosse sallimatuse ilming. EAO seisukoht on, et tuleb teha selget vahet natsisümboolika ja religioossete pühade sümbolite vahel.
Kui peetakse loomulikuks, et prohvet Muhamedi karikeerimine on moslemite solvamine, kui peetakse loomulikuks, et risti löödud Kristuse ebasünnis kujutamine on kristlaste solvamine, siis täpselt samamoodi on svastika kui ususümboli halvustamine sadade miljonite hinduistide, budistide ja d?ainistide solvamine, leiab EAO.
Saalid tulevad rahvast täis siis, kui otsitakse tuge vaimsusest. Vaimsust aga hinnatakse enim siis, kui ühiskonnas on rasked ajad, arutles Tarmo Kulmar orientalistikapäeva kokku võttes. Võrreldes möödunud aastaga oli kuulajaid poole rohkem, neist paljud koguni alles gümnasistid ning kommunistide pealetung ühiskonnas ennustab, et tuleval aastal lisandub orientalistikahuvilisi veelgi.
Mait Raun
