(Algus 28. jaanuari Vooremaas)
Ülemöödunud sajandi lõpus ja veel hulga hiljemgi oli maarahva hulgas auväärne koht koolmeistril ehk kooliõpetajal, keda kutsuti ka maa soolaks.
Laine Kiviaru läks sügisel 1944 viiendasse klassi. Põhiaineis kanti tunnistusele jälle viied, nende kõrval esines neli kolmes kõrvalaines (joonistamine, tööõpetus, kirjatehnika). Kuuendasse klassi tuli minna 28. septembril 1945. Selles klassis sai ta tunnistusele nelja vaid tööõpetuses. Temaga samas klassis õppisid umbes samasuguse edukusega Eha Ansu (abiellumise järel Annast) Sääritsast ja Sookülast pärit Helgi Eraste (Suluste). Mõlemast said hiljem kooliõpetajad ning pensionipõlves kodulooliste väljaannete autorid.
Tartu õpetajate instituudis
Ranna kool oli tollal 6-klassiline ning kandis mittetäieliku keskkooli uhket nime. Et nõukogude ajal oli hakanud kehtima 7-klassiline põhiharidus, tuli seitsmes klass esialgu mujal lõpetada. Laine valis selleks kohaks Tartu. Ta astus Tartu õpetajate seminari harjutuskooli seitsmendasse klassi, mille lõpetas 1947. aastal. Edasi jätkas ta samal sügisel Tartu õpetajate instituudis, kust kavatses saada matemaatikaõpetaja diplomi.
Nagu mäletas temaga koos õppinud Voorelt pärit Ivar Arold, praegune Tartu ülikooli geograafia emeriitdotsent, paistis Laine Kiviaru silma taibukuse ja tarmukusega. Siinkirjutaja küsimusele, kas ta juba instituudis tegeles näitemänguga, vastas Arold, et tollal ta sellega küll ei tegelnud.
Laine Kiviaru lõpetas õpetajate instituudis neli kursust ja otsustas siis jätkata kaugõppes ning minna oma vanasse kooli tööle, sest selleks vajalik keskastme pedagoogiline haridus oli juba omandatud. Kooliõpetajaist oli eriti maal suur puudus ning sageli rakendati tööle värskelt keskkooli lõpetanuid või koguni lõpetamata keskharidusega inimesi.
Õpetajana Ranna koolis
Sügisel 1950 tehti Ranna kool seitsmeklassiliseks, kuid ruumikitsikuse tõttu paigutati 7. klassi õpilased üle õue asuvasse Poolakese majja. 1951./52. kooliaastal õppisin 6. klassis. Sellest aastast oli Ranna kooli direktor Altai kraist pärit Aleksander Tamm (snd 1927), õppealajuhatajana toimis Alviine Jüristo, klassijuhataja oli Oudovamaalt pärit eestlane Marie Kangur (1921–2009), kes oli meid Marie Timati nime all õpetanud ja juhatanud juba esimeses klassis. Alviine Jüristolt sain teadmisi soome keelest. Sõja ajal kuulati meil kodus soome raadiot. Sellest ajast mäletasin lauset “Älä usko bolševikkia”, mida ma muidugi arvatavalt kompartei liikmest õpetajale ei öelnud.
Aritmeetikat ja eesti keelt andis uus õpetaja Laine Kiviaru, kes siis veel oma neiupõlvenime kandis. Ta hakkas juhendama ka näiteringi ja tüdrukute võimlemisrühma. Harjutati koolimajas ning esineti Lümati seltsimajas, mida siis rahvamajaks kutsuti. Ta hakkas õpetama ka ilulugemist ehk etlemist, mida tollal kutsuti deklameerimiseks. Selleks kasutati vist tellimuse peale kirjutatud ja samal aastal ilmunud Ralf Parve värssides (ameerikavastast) lasteraamatut “Väike John” ning uue õpetaja poolt instituudist kaasa toodud salmikesi, näiteks: “Keemiaga samamoodi rist, olen selles rumalamgi vist”. Naatrium ja kloor olevat keedusool jne. Koolilaste esinemised novembri- ja nääripühadel pakkusid huvi ka täiskasvanuile, kes rääkisid siis tunnustavalt uuest omakandist pärit õpetajast.
Aritmeetika tundides pani Laine Kiviaru meid peast arvutama. Eriti hästi läks rehkendamine Villi Nõmmel, keda koolis Villemiks kutsuti.
Kuigi aritmeetika mu lemmikainete hulka ei kuulunud, hakkasin selles ennast pingutama ning sain peastarvutamises pinginaabriga peaaegu võrdseks. Mind huvitas tollal rohkem kirjandus. Lümati raamatukogus oli eestiaegseid ja veelgi vanemaid raamatuid, mida sealt siis laenutasin ja innukalt lugesin. Lugesin ka ema tellitud “Eesti Naist” ning isa tellitud “Rahva Häält” või “Edasit”, mis tulid meie postkasti nr 8 Lümatis, kustkaudu kulges mu koolitee.
Nii olin juba varem teadlik Puškini duellist d’Anthèsiga. Niisugusena ma kirjutasingi selle nime, mille aga õpetaja parandas Dantesiks, nagu oli kirjas kooliõpikus. Ega ma eriti protesteerinud, kuid püüdsin ennast siiski õigustada. Selgituseks tuleb märkida, et tollal taheti võõrapäraseid nimesid hakata kirjutama häälduspäraselt, kusjuures vahendajaks pidi olema muidugi vene keel.
Klassijuhataja Laine Kiviaru
Sügisel 1952 sai meie, seitsmenda klassi juhatajaks Laine Kiviaru, kes siis enam eesti keelt ei õpetanud. Selleks oli ülikoolist suunatud eesti filoloog Valve Sepp, kes abiellumise järel sai perekonnanimeks Värv. Asusime siis koolimaja teisel korrusel. Tavalistele õppeainetele oli lisandunud NSV Liidu konstitutsioon. Meie klassis oli seinal suurte tähtedega loosung AU RAHUKANDJALE – SUURELE STALINILE.
Nagu kõigis asutustes üle kogu Nõukogude Liidu, korraldati ka Ranna koolis märtsis 1953 maailma rahvaste suure juhi ja kõikide laste isa Jossif Stalini surma puhul leinamiitinguid. Eriti hästi tuli leinamine välja varem Venemaal elanud ja õppinud inimestel.
Mu pinginaaber oli teisest klassist alates Villi Nõmm. Olime temaga juba varem vaikselt, isegi mõne igavama tunni ajal maailma asju arutanud ning tegime seda ka Stalini surma puhul. Arvasime siis, et elu peaks isakese surma järel ikka muutuma. Lootsime, et muutus tuleb paremuse suunas.
Seni olid klassivanemad, keda siis kutsuti organisaatoreiks, olnud ikka tüdrukud. Sügisel 1952 otsustas klassijuhataja panna selleks mind. Ei tea, miks ta nii tegi, sest mingi eriline organisaator ma polnud. Vist ikka seepärast, et olin hinnete poolest klassi edukaim poiss.
Kui me kevadel 1953 kooli lõpetasime, tegi klassijuhataja mulle ülesandeks esineda kõnega. Hilisemail aegadel olen selliseil puhkudel ikka varem asja läbi mõelnud ning midagi ka paberile pannud. Siis ulja noorukina jätsin ettevalmistuse täiesti ära, sest arvasin ilma selleta hakkama saavat.
Kirjandid olid mul päris hästi välja kukkunud, kuid kirjutamine ja rääkimine on ikkagi kaks eri asja. Midagi ma ikka rääkisin, kasutades seejuures ka tollaseid stampväljendeid, kus kiideti õnneliku lapsepõlve eest nõukogude korda. Tänasin mõne sõnaga ka meie vanemaid. Mu jutt oli aga kuidagi uimane ja veniv. See ebaõnnestunud esinemine rõhus mind pärast hulk aega. Kooli lõpetamisel oli ka mu ema, kes alati kuulas tähelepanelikult ja tegi pärast kriitikat. Kartsin tema karmi hinnangut, kuid mulle ootamatult lausus ta pärast vaid seda, et oleksin võinud rääkida lühemalt. Hiljem meil sellest enam juttu polnud. Klassijuhatajalt ei tihanud ma pärast tema arvamust küsida.
i
(Järgneb)
i
OTT KURS
