Möödunud nädala viiel päeval said loodushuvilised Elistvere loomapargi asukate hilisõhtusi ja öiseid tegemisi kaemas käia. Vooremaa kasutas seda võimalust möödunud reedel.
Kui Elistverre jõuame, seisab loomapargi parklas 11 autot. Aga on ka üks selle aasta esimesi õhtuid, mil võib öelda, et nüüd on suvi tõesti käes. Mõni ime siis, et inimesed voodisse pugemise või teleka ees konutamise asemel kodunt välja erilisi elamusi otsima on tulnud.
“Kõige kiirem on oravate vaatamisega: nemad armastavad meil kõige varem magama minna,” ütleb loomapargi klienditeenindaja Asta Tõsjak meid pargituurile saates.
Oravapuuri juurde jõudes arvame, et selle elanikud ongi juba põhku pugenud, sest puur tundub tühi mis tühi. Ühed puuri juurest lahkuvad külastajad juhatavad meile siiski oravad kätte: nood kavalpead jälgivad meid oma majakese katuselt. Huvitav, kas neil ikka vastav luba on või on see ebaseaduslik jälitustegevus?
Karu Karuliina ei pööra meile seevastu mingit tähelepanu, vaid on sisse võtnud sügavalt elu üle järele mõtleva olendi poosi. Mine tea, võib-olla juurdleb ta selle üle, miks külastajatevool ikka veel lakanud pole, ehkki kell ammu sealmaal, et loomapargi värav suletud peaks olema.
Luhtaläinud rahvaloendus
Ilveseaed peaks olema see koht, kus erinevus päevase ja öise külastuse vahel kõige rohkem esile tuleb, sest kaslased on öisel ajal palju aktiivsemad kui päeval. Meie kogemused kinnitavad seda. Kui mõned suured metsakiisud pikutavad ka nüüd puutüvel, siis mõned harrastavad aedikus nii innukat kiirkõndi, et me ei saagi aru, kas kohtame neid oma ringkäigul ühe korra või rohkem. Seepärast jätaksin ma küsimusele, mitut ilvest me tol õhtul üldse kohtasime, pigem vastamata: ilveste “rahvaloenduse” tulemused ei pretendeeri üldse usaldusväärsusele.
Kui kaks aastat tagasi õnnestus meil ööloomapargis ilvese nurrumist kuulda, siis seekord kostitab kaslane, kelle Vooremaa fotograaf oma põhimodelliks valib, meid palju agressiivsemate helidega, mis tükati meenutavad kurinat, tükati kõhinat. Ka tema kehakeel on kõnekas: ära tüki minu territooriumi ligi! Vaatamata sellele, et meie kontaktis ilvestega on ärevaid noote, saame siiski ilusa elamuse: graatsiline kaslane lihtsalt on ilus vaadata, eriti nii lähedalt.
Kui Eestimaa metsades korraldataks olümpiamängud, oleksime ilveseaia juures tõtt vahtinud võimaliku kaugushüppe olümpiavõitjaga, sest kodumaistest loomadest on kõige parem hüppaja just ilves. Selle fakti saame teada siis, kui teeme oma ringkäigul sisse väikese “jänesehaagi”, et uudistada pargi tagumises osas, piknikuplatsi lähedal valmivat väliõppeklassi, mille juurde kuuluvad ka nn aktiivõppe elemendid. Üks sellistest kujutabki endast kaugushüppekasti, mille kõrvale püstitatud aiale on märgitud Eestimaa metsaasukate kaugushüppetulemused. Igaüks, kes soovib, võib siis proovida, keda ta sel alal võidaks ja kellele alla jääks.
Meie hüppama ei tiku, küll aga proovime kõrval teises liivakastis vastava rulli abil mitme metsaelaniku jälgi tekitada. Veel võimaldavad aktiivõppe elemendid, millest kõik küll veel päris valmis pole, võrrelda oma kehapikkust erinevate metsaelanike turjakõrgusega ning uurida, kes mida sööb. Aimu saab ka hundi elu aastaringist ja hirvlaste sarvekasvutsüklist.
Pesamuna peidus
Hirvede juurde väliõppeklassi juurest tiiruga jõuamegi. Just kabehirveaias peaks elutsema ka loomapargi noorim elanik, umbes nädalavanune hirvetalleke, ent tema jääb meil küll nägemata. Aga nii tillukese loomalapse jaoks on kellaaeg ringihulkumiseks vist tõesti liiga hiline.
Teised tänavu sündinud “loomatited” — tähnid juba kaotanud metskitsetall ja endiselt triipe kandvad metsseapõrsad — end aga hilisest ajast häirida ei lase, vaid patseerivad rahva rõõmuks väljas. Seaaia juures jõuab meile järele suurem naisteseltskond, kes, nagu selgub, on Elistverre sõitnud Luualt. Seal toimub neil iga-aastane reikilaager. “Et Elistvere on Luuale nii lähedal ja loomapark täna ka hilisel ajal
Oma käiguga on nad üldiselt rahul, ent neile tundub siiski, et pargi neljajalgsete asukate näoilmed kõnelevad sellest, et nende meelest võiksid kahejalgsed juba koju magama minna. Loomapargis ringi käies ja inimeste jutte kuulates on mul tegelikult ammu tekkinud arusaamine, et iga inimene tõlgendab loomade käitumist ja näoilmeid erinevalt, st oma arusaamadest ja harjumustest lähtudes. Et nii tehes võib tõest üsna kaugele eksida, selle kohta on palju näiteid toonud tuntud zoosemiootik Aleksei Turovski.
Ehkki reikinaistel ei pruukinud loomapargi neljajalgse pererahva suhtumise osas õigus olla, asume pärast kiireid põikeid piisoniaia juurde ja närilistemajja siiski koduteele, sest loomapargis hakkab maad võtma pimedus. Meist jääb aga veel maha hulk rahvast: parkplatsil on autosid veelgi rohkem kui meie saabudes.
“Kui külastajaid on öisel ajal ehk siiski vähem kui päeval, siis õhtused jutud on raudselt pikemad,” kinnitab klienditeenindaja Asta. “Hiliseks ajaks tulevad loomaparki ikka tõsised loomahuvilised.”
Ööloomaparki külastas tänavu üle neljasaja inimese.
i
RIINA MÄGI
