Rohelise muruga taliolümpialinn Vancouver on eelkõige koduks maa põlisrahvusele indiaanlastele. Suurlinnas ei ela neid palju, rohkem ikka maal ja metsades.
Vancouveri linna territooriumil asub kaks nende suuremat kommuuni. Üks neist on olümpialinna servas Fraseri jõe ääres asuv Musqueami Indain Band ehk Musqueami hõim. Võõrale sinna sattujale reedavad indiaanlaste asustust veidi erinevad tänavanimed: Thellaiwhaltun, Humlusum, Staula, Si-lu…, Võibolla ka see, et eramute ümber puudub aed ning osad majad tunduvad olevat hooletusse jäetud.
Rahvusspordiala lacrosse<span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial; mso-ansi-language: ET”>
Täpsemalt aitas pärismaalaste eluolusse selgust tuua Musqueami kommuuni administraator Leona M. Sparrow, kelle indiaani nimi on Celisia. Tema sõnul on indiaanlased selles kohas elanud juba üle 4000 aasta ning nende kogukond on igati hästi toimiv üksus. Kommuuni juhib demokraatlikult valitav hõimupealik ja kümneliikmeline kogu. Nende nõupidamistesaal on igati kaasaegselt sisustatud, justkui Eesti jõukamatel omavalitsustel.
Musqueami kommuunile kuulub 526 aakrit (ca 130 ha) maad, kus elab ligi 12 000 inimest, kellest 60 protsenti on indiaanlaste järeltulijad. 1970. aastate algul asusid siia elama ka valgenahalised, kes said maad ja maju osta, kuid hiljem tõusis sellest suur tüli.
10. juunil 1976 sõlmiti kommuuni ja Briti Columbia provintsi valitsuse vahel leping, mis kinnitas hõimule kindlatel alustel territooriumi. Koos elatakse kommuunis sellepärast, et see tagavat hõimu liikmetele kindlustunde.
“Meil on küll suur tööpuudus, kuid siin koos olles on kergem elamiskulusid kanda ja hakkama saada,” rääkis Celisia.
Lisaks on kommuunil mitmeid sissetulekuid, mis aitavad neil ennast paremini majandada. Näiteks kuulub golfiväljakust pool hõimule.
Taliolümpiaga on Musqueami hõim tihedalt seotud. Nende tantsijad käisid esinemas mängude avatseremoonial. Koolilastele on olümpiamängude ajaks antud kahenädalane koolivaheaeg ja administratiivkeskuse ees põleb nende oma olümpiatuli. Seda kandsid tulejooksus ka kuus hõimu inimest. Olümpiamängude puhul hakati kommuuni territooriumile rajama normaalmõõtmetega jalgpalliväljakut. Kuid rahvusspordiala on indiaanlastel lacrosse, kus nende võistkond alustas mängimist juba üheksakümmend aastat tagasi. Meile meenutab see isegi kunagi olümpiamängude kavas olnud mäng pigem liblikapüüdjatena ringi jooksvate meeste ajaviidet.
“Kuid number üks on muidugi jäähoki,” tunnistas Celisia.
Hokis kehtivad omad reeglid
Jäähokile kehtivad olümpial erinõuded, see omaette tööstusharu meenutav ala elab nagu riik riigis. Juba turvakontroll meeste mängude jäähalli pääsemisel sarnaneb USA-s lennukile minekuga. Ainult kingi ei tule veel jalast võtta. Ometi on turvakontrollil kohati augudki sees.
Eile hommikul sõidutati siinkirjutaja pärast turvaväravate läbimist minibussiga otse jäähalli meeskondade sissekäigu juurde. Lasti USA mängijate järel ka sisse, enne kui asi kahtlane tundus. Nii oli võimalus sattuda minutiks-paariks turniiri köögipoolele, kus esimesena jäid silma kõikvõimalikud hokivarustuse kuivatusmasinad. Siis avastati eksitus ja paluti tagasi minna.
Hoki toodab Kanadas suurt raha suure populaarsuse pealt, sest isegi igal alagrupimängul on 19 300 pealtvaatajat mahutav hall rahvast tulvil. Nõudlus lõpumängude piletite järele ületab aga kõik mõistetavuse piirid. Juba praegu on finaalmängu pileti eest pakutud 22 000 Kanada dollarit ehk 225 000 Eesti krooni…
Suurte mängumaaks kasvab ka jäähoki sõna otseses mõttes. Kui vaadata osalevate mängijate andmeid, mahub meeskondadesse vaid 2-4 mängijat, kelle pikkus jääb alla 180 sentimeetri. Kanada ja Venemaa meeskonnas pole ainsatki nii lühikest meest. Ja kehakaalud jäävad mängijatel üldjuhul 85-100 kilo vahele. Kergematel ja väiksematel meestel pole tipphokis üldjuhul enam kohta, nad sõidetakse lihtsalt pikali.
Tõeline koljat mängib aga Slovakkia koondises. 32-aastane kaitsja Zdenko Chara on 2.05 pikk ja kaalub 115 kilo.
Nii pääsevad ka jäähokis aina enam maksvusele füüsilised eeldused.
iii
TIIT LÄÄNE, Vancouver
