Järg 26. mail ilmunud osale
Meditsiin ja koos sellega kiirabiteenus on aastakümnete jooksul teinud peadpööritavaid edusamme. Võib-olla seda ei panekski igapäevaelus tähele, sest aja kulg on märkamatu, kui meie keskel poleks inimesi, kes on samal erialal töötanud kogu oma elu. Oma kogemustest räägib ja möödunut meenutab Võisiku Kodus töötav psühhiaatriaõde Milvi Jaanus.
Kord mindi aga sünnitajat Tartusse viima. Naisel olid tuhud juba peal, sünnitus lähedal. Aga enne Tartut, Tiksoja metsa vahel, läks auto rikki. See juhtus südaöösel, kella 3ja 4 vahel.
“Ega sel ajal polnud liiklusvahendit niimoodi kusagilt appi võtta nagu praegu. Autosid liikus teedel väga vähe. Vaatasin, tuleb üks sõiduauto. Pidasin masina kinni, selles istusid Pihkva venelased. Küsisin, kas nad saavad meid aidata naist haiglasse viia. Sünnitaja istus ühe mehe sülle, mina kõrval kägaras, neli joodikut auto peal. Oleks juhtki kaine olnud, see oli ka purjus. Juht küsis minu käest et pakaži, gde daroga (näita, kus on tee – toim). Jõudsime siiski õnnelikult ja õigel ajal sünnitajaga kohale. Jäin ootama, millal meie auto juht vea kõrvaldab ja mulle järele tuleb. Kõik läks õnnelikult,” jutustas Milvi.
Viinaninad pandi tänavat pühkima
Milvi jätkas, et igasuguseid asju on tema töötamise ajal juhtunud. Ükskord oli purjus mees läinud kiirabiauto juurde ja palunud juhti, et see teda kiiresti koju viiks, sest naine hakkavat sünnitama. Autojuht ütles, et velsker tuleb kaasa võtta, ilma ei saa minna.
“Autojuht võttis mind kaasa, sõitsime kohale. Vaatasin, maja särab tuledes ja mehest pole enam ei kippu ega kõppu. Toad olid läbikäidavad. Läksin ühte tuppa, polnud kedagi. teine tuba samuti tühi. Kolmandas voodis magas naine. Raputasin, et kuulge, te pidite sünnitama hakkama ja te pole veel riidessegi pannud. Voodist aga vaatas mulle vastu eakas inimene ja ütles, et jumal küll, mina vana inimene pean ka veel sünnitama hakkama. Mees oli hoopis purjus peaga soovinud kiirabiga koju sõita,” lisas Milvi ja jätkas, et läks andis mehe tühja kutse pärast miilitsasse üles. Mees pandi karistuseks ühiskondlikus korras tänavat pühkima.
Ükskord suure sügava lumega talvel sai kiirabi väljakutse Tapikule, et mehel on ränk kõhuvalu.
“Noorem mees, minemata jätta ka ei saanud. Siis oli meil juba sillaveoga auto, VAZ. Tee oli lumest triiki, Tapikule sõitsime tee ääres olevate telefonipostide järgi. Vaatan, majas tuli põleb, aga ühtegi teed maja juure ei lähe. Lumi kubemeni. Lähen tuppa, vaatan, naine oleks nagu peksa saanud, nägu üles klopitud. Küsin, mis viga on. Naine ütleb, et mees jõi end purju, tuli temale kallale, ütles, et kõht valutab ja kutsugu ma talle arst. Ma ei hakanud meest äratama, kobasin kõhtu, et kui on valus, siis tuleb üles. Mees hüppas püsti ja vaata, et tuleb mulle kallale. Jooksin toast välja. Sõitsime miilitsasse ja andsime mehe üles. Pärast seda pühkis tänavatelt luuaga lund. Sel ajal pandi kõik taolised mehed tänavat pühkima.
Purjus ja virtsane laudatöötaja soovis abi
Ükskord sai kiirabi väljakutse Puiatusse. Naine olevat virtsarenni kukkunud.
“Naisel olid suured valud, ise üleni virtsaga koos. Ta oli purjus peaga lehmal vasikat vastu võtnud ja libisenud. Panime naise raami peale, et Jõgevale viia. Aga Latvija oli väga külm masin. Naine karjus, et “kuhu te mind külmkapiga viite, südant pole teil üldse sees ja olete mind nii täis tatistanud, et ma juba haisen tatist.” Ta oli nii purjus ja haises. Mõtlesin, et issand jumal, kuidas me teda sinna Jõgevale viime. Kutsusime Jõgeval kiirabi vastuvõtu-sanitari välja, et nõu küsida. Naine oli ju ligane ja haises sõnnikust. Koorisime tal koridori peal riided seljast, panime haiglariided asemele ja viisime siis vastuvõtule. Ja mis selgus – tal polnud mingisugust ägedat kõhuvalu. Oli hoopis põiepõletik. Purjus inimene ei saanud aru, mis tal viga on.”
Igasuguseid naljakaid lugusid juhtus
Üks juhtum oli siis, kui kiirabibrigaad oli ajutiselt Kuuse tänavasse viidud.
“Vaatasin, ühel õhtul sõidab meie maja juurde auto. Olime kahekesi noore sanitariga tööl. Polnud all osakonnas valvet ega ka üleval. Teadsime, et sünnitajaid tulemas pole. Vaatame, masinast keegi välja ei tule. Juba öö käes. Kartsime ega julgenud tuldki põlema panna. Ronisime mööda treppi käpuli tittede juurde, et vaadata, kas seal on kõik korras. Mul oli miilitsas tutvusi, helistasin sinna ja palusin välja uurida, mis masin meil maja juures seisab. Sealt öeldi mulle, et kui kõik on rahulik, minge välja vaatama, mida nad tahavad. Selgus, et ühel Lõuna-Eesti mehel on pruut meil sünnitamas. Hommikul said pruudiga kokku. Oleksime me teadnud, oleksime selle pruudi juba õhtul võinud välja kutsuda,” meenutas Milvi ja lisas ohates, et need olid ilusad ajad. Naljagi sai palju.
On näinud väga palju surma
Ühel hommikul kella viie ajal helistati kiirabisse, et tulgu töötajad Mõhküla bussiootepaviljoni, üks mees olevat peksa saanud.
“Lähme sinna, küsin mehelt, et mis teie nimi on. Mees vastab – roheline. Ma küsin, mis tähendab – roheline. Mees ütleb, et minu nimi on roheline. Küsin, miks te peksa saite. Mees seletab, et tuli üks suur auto ja sõitis konnale peale. Pidasin ta kinni ja noomisin,” jutustas Milvi. “Eks inimene kiirustanud koormaga hommikul vara Soome laevale, tema pidas auto kinni ja tegi lamenti. Autojuht andis talle peksa. Viisime siis mehe Jõgevale. Seal arst küsis, et kuidas teie nimi on. Mees ütles, et roheline. Arst noomis, et öelge oma nimi. Igal inimesel on nimi, te ei ole roheline. Mees vastu, et tema ongi roheline. Pärast selgus, et tegemist oli Jämejala psühhiaatriahaiglast putku pannud hoolealusega.” Milvi lisas, et kiirabitöö on raske, aga väga huvitav. Selle töö juures puutud igasuguste asjadega kokku.
“Olen näinud väga hirmsaid surmasid. Mäletan, kuidas ühele mehele oli pandud kardiostimulaator. Ta oli saanud elektrilöögi ja ta toodi meile Kuuse tänavasse. Südames tekkis hirmus vibratsioon ja siis hingamise seiskumine. Doktor Mäll, mina ja doktor Pettai elustasime teda seni, kuni Tartust jõudis kohale brigaad. Meil ei olnud sel ajal defibrillaatoreid (elektrišoki aparaat). Juhataja tuli ise kohale. Me tundsime nõrka pulssi, kuni elustasime. Kui aparaat peale pandi, kadus pulss. Viga oli inimeses. Ta oleks pidanud kohe tulema, kui ta elektrilöögi sai, aga ta tuli liiga hilja. 32-aastane mees oli.”
Tänapäeva meditsiinile tuleb au anda
“Oleme inimesi elustada proovinud ja igasuguseid asju teinud. Kuid sellist tehnikat nagu praegu, meil ei olnud. Praegused velskrid on kõik eriväljaõppega. Neil on tehtud igasugused eksamid ja erialased katsed. Praegu on raskete juhtumite korral ellujäämisvõimalused väga suured. Sel ajal olid metallist lahased. Praegu kasutatakse täispuhutavaid vaakumlahaseid. Praegu on ka abi rohkem saada. Autojuht ja velsker on mõlemad väljaõpet saanud. Tilgutisüsteem on hea. Vanasti olid klaastorud kummivoolikutega ühendatud. Jämeda nõela abil pandi lahus pudelisse. Desinfitseerimiseks tuli asjad läbi keeta ja trumlist välja võtta. Kogu süsteemi panime ise statiivi peale üles. See on naeruväärne, tänapäeval selliseid asju enam ei rakendata.”
Milvi meenutas, et rasketele haigetele, ka lastele süstiti ravivedelikke pähe, pea veresoontesse. Ka seda tänapäeval enam ei tehta. Naine möönab, et tänapäeva meditsiinile tuleb au anda, on toimunud väga suur areng.
Vanal ajal olid mõned asjad lihtsamad
Praeguses ametis on Milvi tööks ravimite jagamine ja esmaabi andmine. “Vanal ajal oli lihtsam. Abi andsime olemas olevate vahenditega. Meil oli ka kirurg, keda saime vajadusel välja kutsuda. Praegu peab õde väga palju otsustama, millal abi kutsuda ja millise häda korral. Minu plussiks on see, et vanast ajast oskan ma natuke ka diagnoosida. Kuid siin on samuti hea. Midagi maha ei maga, mis on oluline. Ja selle üle ei kurda, et kunagi nooruses raudtee peale tööle ei saanud,” ütles medtöötaja.
“Meditsiin ja eriti kiirabi on minu elutöö. Au selleaegsele meditsiinikooli direktorile, et ta mind õigele lainele juhtis.”
i
ÜLLE LÄTTE
