(Rahvapärimus Raplast 1934. aastal. Kirja pandud 2002)
Uskumatu, aga nii see oli! Olin kuueaastane poisike, väga elav laps, kui mängisime õega Rapla alevis kodumaja ees ja karjatasime lambaid. Päike oli kodumaja taga läände vajumas. Kell oli umbes kuus.
Isa küttis sauna. Ema küpsetas saia, sest järgmisel päeval oli Raplas laata oodata, ema aga pidas meil teemaja ja einelauda.
Alevi vahel, munakividest sillutatud maanteel kõrisesid taluinimeste raudrehvidega vankrid ja iga uue kõrina puhul heitsime pilgu sõitjaile. Siis märkasime meist eemal vankrist maha hüppamas pikemat mantlis paljaste säärtega meest. Imeline isik liikus mööda kraavis tallatud teerada just meie suunas. Kui ta jõudis naabermaja sirelite alla, märkasin tal seljas pruunikat hõlsti, mis oli keskelt nööriga kokku tõmmatud. Jalas kandis ta rihmikuid, mida meil kutsuti Kristuse kingadeks. Tal olid mustad sagris juuksed, mida aitas koos hoida oranž pael. Ta nägu oli habemes. Jeesus …, käis mõte läbi pea. Küllap nii mõtles ka õde, sest olime usklike vanemate lapsed.
Jeesusega sarnane mees
Kiirustasin tuppa, et emale teatada, kui tundsin oma õlal kätt ja hüüdu:
“Oot, oot, pea! Kas ema on kodus?”
Tundsin hirmu, aga vastasin: “Jah, toas, aga teeb saia.” Ruttasin trepist üles, avasin köögiukse ja hõikasin, kuid siiski ärevusest sosinal: “Ema, Jeesus tuli!”
Mees astus minu järel üle ukseläve ja teretas ema, kes näis kohkuvat, kuid teretas vastu. Pärast hetkelist vaikust küsis Jeesus: “Kas teie olete selle maja perenaine? Mind juhatati teie majja… Ma palun, andke mulle vett, joomajanu vaevab…”
Võõras jäi sauna ja öömajale
Ema ulatas talle tassiga ämbrist võetud vett, mispeale külaline palus veel teise ja kolmandagi. Tal oli tõeline janu.
Kööki sisenesid ka isa ja mu õetirts. Võõras tutvustas end nüüd lähemalt, öeldes, et on Vend Vahindra ja tahab homme minna Rapla laadale. Nüüd palub öömaja, sest tuttavaid ees pole. Keegi, kes sõitis alevisse, oli ta teel vankrile võtnud, alevis peatanud ja juhatanud Jõulu majasse, kust kõiges abi leida. Jah, meie isal oli mehaanikatöökoda ja ema pidas teemaja ja einelauda. Vahel ööbis meil ka reisijaid.
Nüüd oli selge, kellega tegemist. See oli rändur, keppki käes ja kerge paun üle õla nagu alevi karjasel Tildel. Arvasin endamisi: “Ikkagi Jeesuse moodi – nagu piibliloo piltidel.”
Läksin õue tagasi. Lammaste vaatamine jäi ju pooleli, pealegi olime ootel ka veiste pärast. Õhtu eel tuli alevi lehmakari Alu soo pealt koju. Karjus ajas õhtul loomad kiriku sillani, kust siis iga loom ise koju tuli. Ikka jooksujalu, sest ees ootas sõime pandud magus suutäis. Kaua ei tulnudki oodata. Loomad läksid ise lauta. Meie panime neile lõa kaela ja tõstsime ette veel mahlaseid juurviljapealseid.
Kui tuppa läksime, oli ema saunaliste tarvis puhta pesu valmis pannud ja jagas kõigile kuivatusrätte. Saime aru, et koos meiega tuleb ka võõras, loomulikult meestega. Olin kohal enne teisi ja kohe ka laval.
Mehed ronisid kahekesi üles lavale, aga et ma ei talunud suurt kuumust, mida nemad ihaldasid, tulin pisut allapoole. Mõlemad lavalolijad viskasid aina kibust leili ja mõnulesid ning nüpeldasid nagu kokkuräägitult vihtadega teineteist.
Saun oli talle püha koht
Vend Vahindra leidis, et saun on püha koht, mis jagab taevalikku tervist, lisab jõudu ja meelekindlust ning paneb inimese vaimu tegutsema. Mõlemad tilkusid higist, aga leilitamist ja vihtlemist ei lõpetanud. Vend Vahindra astus vahepeal alla, isa tema järel ja nad karastasid end jaheda veega. Võõras asetas üles leilipuule oma rännurüügi.
Leilivõtt jätkus. Pärast asusime pesema ja tema aitas mul selga nühkida, aga isaga nühkisid nad vaheldumisi teineteise turja. Tahes-tahtmata võrdlesin Vend Vahindrat oma isaga. Mõlemad olid keskealised, pikemat kasvu, sitked, kehalt isegi ühetaolised tugevad mehed.
Ainult Vend Vahindra oli karvasem ja kehalt päevitunud. Ütles, et oli kodutalus Odratsil heina teinud. Tumedad karvad katsid ta lihaselist rinda, eriti tugevalt turja, samuti allkeha ja jalgu (Jeesus piltidel küll nii karvane ei olnud, teda oli maalitud rohkem nagu minu isa järgi).
Külaline seebitas ja pesi end hoolikalt, tugevasti igalt poolt, ka pead, juukseid ja habet. Loputas siis end algul jahedama veega, aga et sellest polnud küllalt, lippas ta paaril korral õue ja pumpas kaevust jääkülma vett, millega end saunas karastas. Tundus, et saunamõnu sai ta tunda harva ja küllap rännakutel suples jões, järvedes või isegi meres.
Vahepeal pesi ta kiiresti oma musti trikooriidest trussikuid, väänas kõvasti välja, asetas leilipuule, kus need peagi ära kuivasid. Need olid ainukesed kehakatted pika lahtisehõlmalise kuue all.
Võõras riietus kähku ja juba ruttaski ämbriga õue, pumpas kaevust mitu ämbritäit vett nii saunakatla kui veetoobri jaoks. Isa võttis need vastu ja kallas ära.
Huvitav vestlus
Kui kõik oli kombes, astusime õue. Isa kutsus meid aeda, et veel suvise õhtupäikese käes mõnuleda. Sõime valminud õunu (klaare) ja marju. Mul on veel meeles võõra jutt, mida kuulasin huviga. Kuna lugesin juba soravalt, ka lehti, siis taipasin paljut. Muidugi ta kiitis sauna, kuid leidis, et õnnistus, mida nirvaana jagab nii buda munga kehale kui hingele, on parim.
Nirvaana olevat õnneparadiis, kuhu pääsevad vaid mehed (budad), kuid tee sinna olevat pikk ja väga keeruline. Tuleb jõuda kas Indiasse ja sealt Nepali või hoopiski Bhutani ja Tiibetisse Lhasasse, mis tähendab tõlkes jumalate maad. Kuulasin põnevusega jutte kloostritest ja pühamute kirjeldusi nende vägevusest.
Pühakojas olles tuleb täita kõiki Buddha õpetusi igal sammul. Nende muinasjutuliste hoonete väliskülgedel olev kunst paneb kõiki võõraid jahmatama oma erootilise kehakeelega (kasutan siinkohal juba oma tänast arusaama tollest, mida siis kuulsin, seda mõistmata). Keegi ei naera, vaid jääb mõtlema: kas ka see on pühadus? (Loomulikult – siit algab inimelu!)
Mida lähemale jõuad Lhasasse, seda kannatusrikkamaks kujuneb teekond. Lõpuks lausa roomad läbi kannatusrikaste ihupiinade, lunastamaks oma patte ja suurendamaks oma usku, et hing jõuaks kord elu lõpul nirvaanasse. Buddha õpetuse järgi pole ilma enda maistest pattudest vabastamiseta sinna pääsu.
Rääkis palju budismist
Kujutasin ette, kuidas mehed tolmus ja poris roomates kui vihmaussid sinna pürivad. Nagu hiljem teada sain, toimub see tõesti nii ka praegu. Seda kinnitavad nähtud filmid ja seda nõuab budism.
Vahepeal oli ema lüpsnud lehma ja katnud laua. Ta tõstis sinna suure kausi kruubipudruga, kus sügav võisilm keskel, pakkus veel sooja piima ja värsket saia meega. Külaline tänas ja õnnistas peret pika salmiga Vedast.
Kaua istuti koos ja aeti juttu budistide pühast elust Indias, Bhutanis, Birmas ja Tiibetis. Jäi meelde, et surnud heidetakse hoolimatult mäekurdudesse, kus raisakotkad teevad ära oma töö. Surnute hinged liiguvad sinna, kuhu Buddha neid suunab. Seepärast kasutab rahvas elades pidevalt palveveskite abi, et neid keerutades saata oma palveid ja soove taevasse. Sellega tegelevad ka paljud naised.
Meeste vendlusest
Ma väsisin kuulamast ja ruttasin üles lakka magama. Kui öö oli juba käes ja väljas täielik pimedus, tuli ka Vend Vahindra üles minu kõrvale. Ema oli talle andnud lina ja teki. Teinud aseme minu kõrvale, tundsin, kui õrnalt ta tõmbas mind endale lähemale, küsides vaikselt, kas pole jahe. Öö oli tõesti jahedavõitu, ehkki oli südasuvine aeg.
Tundsin ta pehmeid rinnakarvu oma selja vastas, ta pehmet habet pea taga, ta karvaseid käsivarsi end hoidmas. Minagi magasin vaid trussikutes, tekk oli see, mis soojendas jaheduse eest küllalt.
Seal pimedas teki all kuulsin mehelt õpetavaid õnnistussõnu: “Mehed on vennad, kui nad mõistavad ja hoiavad üksteist kõiges ja kindlalt. Meeste sõprus on püha, jääv ja ununematu. Jäta see meelde. Annan omalt poolt sulle eluteele kaasa hingesoojuse – seda teevad buda mungad alati. Sa pead elama teadmises, et oled õnnelik, ja häid eluaastaid jätkugu sul kauaks. Õpi tundma Buddha õpetusi juba poisieas – need on raamatus (küllap mõtles ta Vedat).
Ma olin küll vahel heinaajal olnud oma isa kõrval ja jahedatel öödel ta kaisuski. Siis ta kallistas mind ja käskis olla talle sõnakuulelik poeg. Nüüd olin võõra ränduri kõrval, aga meie vahel oli ometi mõistev lähedus, rahulolu, headus… Ta hingas mulle kuklasse sooja hingeõhku. Ta tõmbas mind kindlalt enda lähedusse. Nii magasin rahulikult hommikuni.
Kui kukk aias järjest laulis ja meid üles äratas, avasin silmad ja leidsin, et olime koos kõrvu. Vend Vahindra ütles, et on laadahommik ja ta peab lahkuma. Teda ootavat reisikaaslane, kellega koos ta alustab peagi teekonda maailma lõppu – Tiibetisse ja Birmasse. Ei teadnud siis ma neist maadest veel midagi. Jäi meelde, et ükski prohvet pole kuulus omal maal.
Õue peal jättis misjonär mu vanematega, kes seal juba toimetasid, hüvasti. Kätt ta ei pakkunud (hiljem kuulsin, et Buddha õpetuse järgi olevat naised vahel “roojased”…) Öömaja ja lahke osavõtu eest jättis emale rahagi. Seda muidugi poleks vaja olnud, sest ka minu vanemad aitasid kõiki hädalisi alati südamest. Enne äraminekut ta õnnistas veel maja, lausudes palvesõnu ja langetades ühtlasi meie suunas oma palvekäsi, tehes sügavaid kummardusi.
Vend Vahindra oli südamlikum, kui ma hiljem tema kohta olen lugenud. Tema sõnade jõudu ja õnnistust meie kodule, mida enam pole (natsionaliseeriti riigile), pole ma suutnud unustada seniajani. Meie peres kõneldi temast tihti.
Mis rahvusest ta oli?
Mida ma hiljem olen temast kuulnud ja lugenud? Kaua aega oli mul ebaselge tema päritolu. Omal ajal räägiti temast kui lätlasest Karlis A. M. Tennisonist, kes on sündinud Laura mõisas Põhja-Lätis Vidzeme provintsis, mis kuulus varem Liivimaale. Kuna teame, et Liivimaa pealinnaks on peetud ka Põltsamaad, siis teistsugused andmed räägivad koguni, et ta sündis Põltsamaa pastoraadis 20. augustil 1883 ja ta tõeline nimi on August Mihkli poeg Tõnisson.
Miks ta on end näidanud dokumentides kord lätlase, isegi soomlasena, kuid mitte eestlasena, jääb tõesti arusaamatuks. Muidugi oli ta eestlane, sest ma kuulsin ju tema juttu, pikki seletusi. Kõike rääkis ta puhtas eesti keeles, nagu kõneldakse Kesk-Eestis Põltsamaal (olen ise õpetanud lapsi Kabalas (Võhma lähedal), pealegi olen lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogina ja tunnen päris hästi eesti murdeid. Kesk-Eesti keelemurded on lähedased ka Rapla kandi keelele.
Budism ja jooga
Vend Vahindra joogategemisest on rohkesti mälestusi. Laadalised on teda laialt üle Eesti kutsunud paljasjalgseks Tõnissoniks. Kui ta kord Tiibetist kodumaale tuli, hakati teda kutsuma kerjusmungaks, kes kuulunud Sangha mungaordusse, aga koos oma kaaslastega õpetanud budismi ja joogat. Rahva seas liikudes on neid kividega pillutud.
Misjonitööl sai tema ustavaks kaaslaseks Friedrich Voldemar Lustig Narvast. Temaga nad ka Raplas kohtusid. Ta seisnud seal ise transis olles viis minutit pea peal. Tagasisõidul olid nad kogunud enda ümber ustavaid noormehi, kellega propageerinud fanaatilist budismi.
Tema ja ta kaaslaste elutööna valmis käsikirjaline “Budismi katekismus”. Nende põhitööks jäi: täita kõiki Buddha õpetusi, järgida tema nõuannete elluviimist, loobuda kõigist maistest rõõmudest ja loota end piinates tulevasele õnneelule nirvaanas. Seda õpetust on nad 13. dalai-laama kutsel levitanud Indias, Nepalis, Tiibetis, Mongoolias, isegi Venemaal ja viimati Birmas, kui elasid Schwedagoni mungakloostris.
1960. aastate algul oli Vend Vahindra tervis halvenenud ja 9. mail 1962. aastal ta suri südamenõrkuse tagajärjel ühes Ranguuni haiglas. Legend räägib, et hoolimata Ranguumis valitsenud lämbest leitsakust, püsis ta surnukeha kaua lagunemise tundemärkideta. Ta kremeeriti suure pidulikkusega ja tuhk asetati pühamusse hoiule.
Ma pole seni kuulnud, et meie maa oleks tundnud seni tõsist huvi nii kuulsa inimese vastu. Temast võiks teha filmigi ning kasutada ka neid mälestusi selles.
i
KALEPH JÕULU
