Jõgeva vallas Kassinurme külas tegutseva Nurga koduloomuuseumi toaseina kaunistab kardin tekstiga “Mu meelen kuldne kodukotus”.
Eksib see, kes arvab, et käsitöö autor on nobedanäpuline naine. Kardina valmistas nimekas kirikuõpetaja, Kursis ja Torma koguduseski vaimulikuna töötanud Jaan Muru ajal, kui ta end 1940. aastate keskpaigas stalinlike repressioonide eest varjas.
Nurga muuseumile kinkis kardina vaimuliku tütar Reet Kaarupunn.
Ekstreemolukordades leiavad inimesed mõnikordki hingelist tuge tegevusest, mis nende jaoks argielus ebatavaline on. Kui kirikuõpetaja Jaan Muru end aastatel 1946 – 1947 Tartus Laial tänaval asunud hoone pööningul toonaste võimude eest varjas, hakkas ta mõtteerksuse hoidmiseks ja stressi maandamiseks fileetehnikas kardinaid heegeldama.
“Mu lapsepõlvesõbranna Reet Muru, kes abielludes sai perekonnanimeks Kaarupunn, kinkis ühe isa tehtud kardinatest Nurga koduloomuuseumile,” ütles muuseumi perenaine Helma Kaeval. Tema sõnul sai vaimuliku tütrelt samasuguse kardina kingituseks ka Eesti Rahva Muuseum. Reet Kaarupunn soovis, et tema isa looming kindlatesse paikadesse hoiule saaks.
“Fileetehnikas kardina valmistamiseks kasutas Jaan Muru materjalina kalavõrku. Võrgusilmade täidiseks põimis ta niitidest mustri, niidi sai aga lambitahti harutades. Kardinale sündis pilt talumaja aiast ja kasest ning tekst “Mu meelen kuldne kodukotus”,” rääkis Kaeval. Muuseumi perenaine tutvustas haruldast kardinat ka hiljutisel Nurga koduloomuuseumis peetud põllumeeste ja külaelu edendajate tunnustamisel.
Hingekarjasest põllumees
Jaan Muru sündis 1900. aasta 9. detsembril Haaslava vallas. Helma Kaevalil on ka temaga seotud vahetuid mälestusi. “Ajal, mil Muru oli Kursi koguduses õpetaja, töötas minu isa seal köstrina. Väga kaunina püsib meeles 1939. aasta mais peetud jumalateenistus, kus piiskop Hugo Bernhard Rahamägi talle kuldse teeneteristi üle andis.
Hingekarjase töö kõrvalt edendas Jaan Muru põllumajandust. Pärast Treffneri gümnaasiumi cum laude lõpetamist asus Muru Tartu ülikoolis põllumajandust õppima ning läks seejärel üle usuteaduskonda. Kursi kirikutalus kasvatati lüpsikarja ja hobuseid. Kauaaegne Põltsamaa kirikuõpetaja Herbert Kuurme on meenutanud, et Muru huvi hobuste tõuaretuse vastu sai alguse Põltsamaa põllumajanduskombinaadi külastamisest. Teise maailmasõja eel peeti seal ka hobuseid,” rääkis Kaeval.
Osalemine noorsooliikumises
- aastal abiellus Jaan Muru Mustveest pärit Lydia-Amanda Jõgiga. “Mäletan oma koolipäevilt Puurmani algkoolis aastatest 1937-1941, kuidas Lydia ja Jaan Muru võtsid osa skautide ja gaidide laagritest. Nad pidasid palvusi ja tõid meile omakirjutatud usulist kirjandust. Murud olid ikka kohal kooli jõulupidudel, emadepäeva tähistamisel ning lõpuaktustel,” jutustas Helma Kaeval.
Aastatel 1941-1945 teenis Jaan Muru Tartu Peetri koguduse II pihtkonda ja oli ühtlasi Tartu Maarja koguduse hooldusõpetaja. 1943. aastal nimetati õpetaja Muru Tartu raehärraks. Nii kutsuti Saksa okupatsiooni ajal linnapea nõunikke. Muru korraldas ka Saksa armees sõdinud haavatud eesti sõjameeste abistamist. See oli üks põhjus, miks ta end nõukogude võimu eest varjama pidi. 1951. aastal Jaan Muru siiski tabati ja saadeti Siberisse.
“1955 vabanes Jaan Muru NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi amnestiaseaduse alusel. Ta avaldas peapiiskop Kiivitile soovi jätkata usutööd Tartu Peetri koguduses, kuid toonaste seaduste kohaselt Siberist tagasi tulnuid endistele töökohtadele ei kinnitatud. Tal tuli elatist teenida puusepana Maarjamõisa haiglas,” on kirjutanud Helma Kaeval ajalehes Eesti Kirik 1991. aasta 10. jaanuaril.
Anna Haava palvet täitmas
Aastal 1956, kui Jaan Muru polnud ametlikult kiriku teenistuses, palus kõrges eas Anna Haava ta endale koju armulauda andma. “Armulauale võttes kohtas õpetaja Muru Anna Haavat esimest korda elus. Haava oli siis 92 aastane, aga väga jõuline ja tragi, mitte voodihaige,” on kirjutatud 1981. aastal Rootsis ilmunud ajakirjas Eesti Kirik.
- aastal surnud rahvakirjaniku Anna Haava riiklik matusetseremoonia toimus Tartu ülikooli aulas, kuid kodus viis usulise leinatalituse läbi Jaan Muru, kes pärast ametlikesse ringkondadesse kuulujate lahkumist poetessi haual ka meieisapalve luges.
Samal aastal kinnitas peapiiskop Jaan Muru kirikuõpetjaks Viljandimaale Paistu kogudusse, 1964. aastal sai ta Torma koguduse õpetajaks. Enne pensionile jäämist pidas ta seal oma viimase jutluse 1983. aasta 26. juunil.
Vaimulik mäletab seda sündmust oma mälestustes nii: “Suurepärane ilm, kuiv ja päikesepaisteline. Samaks päevaks ja ka samaks kellajaks oli rajoon välja kuulutanud mittekirikliku kalmistupäeva. Ja rahvast oli Tormas palju. Kirik oli rahvast täis algusest lõpuni. Meile oli see nende püha kasuks, sest inimesed said ära kasutada nende transporti, et kirikusse pääseda. Sest kalmistupüha puhul vedas majandi transport inimesed tasuta kalmistule ja tagasi (Tsiteeritud Sirje Semmi artiklit ajalehest Eesti Kirik 2010. aasta 1. detsembril).
Jaan ja Lydia-Amanda Muru jaoks oli oluline ka 1981. aasta suvi, mil nad Kursi kirikus kuldpulma tähistasid.
Jaan Muru suri 1987. aasta augusti algul ning on maetud Torma kalmistule.
“Hingekarjane Jaan Muru oli nagu põlev tungal, mis ka raskemail aastail ei kustunud,” on öelnud Helma Kaeval, kelle üheks teeneks koduloolasena on nimeka vaimuliku elukäigu uurimine ja tutvustamine.
JAAN LUKAS
