(Järg 21. juulil ilmunud osale)
Ühel hommikul, kui oma uuest korterist mööda raudteed jaama kõndisin, sain selle eest 10 rubla trahvi.
Linnas ostsin endale kauplusest viienda klassi inglise keele õpiku ja õhtul hakkas Endel mulle sealt keelt õpetama.
Koolis saime fakultatiivselt õppida ladina keelt või stenograafiat. Mina valisin stenograafia. Kahte asja ei jõudnud, sest rongisõidule kulus ka aega.
Väärt pedagoogid kadusid koolist
Stenograafiat õpetas meile eesti ja vene keele õpetaja Manivalde Lubi. Ta oli haruldaselt hea pedagoog, suutis teha kõik nii selgeks, et see jäädavalt selge oli.
Ühel korral tuli tundi ja rääkis, et oleme juba nii palju kiirkirja õppinud, et oleme võimelised aeglast kõnet stenografeerima, tema läheb nüüd koolist ära.
Sellel aastal kõrvaldati koolidest enamik vanemaid õpetajaid, eesti haritlasi. Ka õpetaja Lubit me enam ei näinud.
Meie otsustasime poistega hakata ladinakeelseid sententse õppima, nendega oli hea vahel nii mõnelgi suu kinni panna.
Õhtuti õpetas Endel mulle inglise keelt, andis lugeda Kivikase raamatu “Nimed marmortahvlil”, rääkis sõjast ja sellest, kus ta on käinud ja mida näinud.
Endel Partsi kohta on pikemalt lugeda Eduard Suursepa raamatust “Kaitseliidust Omakaitseni I”.
Endel rääkis mulle sedagi, miks meie riigil 1939. ja 1940. aastal nii läks, nagu läks. Kolm Balti riiki vahtisid igaüks ise suunda nagu luik, haug ja vähk valmis. Leedu kartis sakslasi, Eesti venelasi ja Läti ilmselt mõlemaid või hoopis eestlasi!
Endel rõhutas inglise keele õppimise vajalikkust ja ütles, et enne sõda oli eestlaste orientatsioon Inglismaale, mitte Saksamaale. Mina sellest orientatsioonist midagi ei teadnud, aga mäletasin, et sõja ajal olime surmahirmus metsas, kui venelased tulid, aga sakslaste ajal ei ohustanud meid miski.
Öömajas olek sünge ja pingeline
Oktoobri lõpus ühel esmaspäevahommikul koos Kaarepere ja Palamuse poistega kooli sõites tuli jälle jutuks inimlihast vorsti tegemine. Jätkuvalt räägiti vorstivabrikutest Tartu poolpõlenud majades ja keldrites.
Kooliskäimine muutus tüütuks. Õhtul ei läinud ju enam koju, vaid Volti proua Vooremaa poole. Seal sai küll Endliga vahel pikad jutud räägitud, kuid olukord oli pingeline. Teadsin, et kui metsavend Endel Parts siit üles leitakse, on ka minul vanglatee ees.
Koolis rääkisin ka juba, et tuleval aastal tahaks internaati. Need olid nii kooli kivimaja osas kui Kingissepa tänaval (praegu Jakobi tn – toim).
4. novembril oli esimese õppeveerandi viimane päev. Õhtul rongilt tulles viisin raamatukoti Vooremaa poole ja astusin rõõmsalt üle Tormi mäe koju.
Koolivaheajal polnud suurt midagi teha. Linnas elavad õpilased pidid minema oktoobriparaadile, maalapsi ei sunnitud, kuid soovitati tulla. Mina ega Veljo Meos ei läinud. Korra käis Veljo vaheajal ka meil ja rääkis, et metsavennad tapavad igal pool kommuniste.
Tegin kuusehalgudest õhukesi liiste, millega maja katust parandasin. Ema oli saanud ka kooperatiivist vineerist tuletiku- ja paberossikaste osta.
Kooliõpilaste arreteerimised said uue hoo
Teisipäeval, 21. novembril, kui hommikul Tabivere jaamas rongi ootasin, tuli Veljo isa minu käest küsima, kas ma Veljost midagi tean. Ta polevat laupäeval koju tulnud, tavaliselt ta nii ei teinud. Ma ei teadnud midagi öelda, sest olime paralleelklassides ja koolis iga päev ei näinud.
Lubasin, et küsin koolist järele. Veljo klassis ei teadnud keegi temast midagi, ta polevat ka esmaspäeval koolis olnud ja arvati, et on haige. Nägin koridoris õppealajuhataja Villem Ehrglist ja pärisin temalt Veljo kohta. Õppealajuhataja vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et ärgu ma enam midagi küsigu, temaga on väga halvasti. Õhtul läksin Meoste poole rääkima, mida kuulsin, kuid Veljo isa juba teadis, et Veljo arreteeriti pühapäeval.
Ega me tol ajal üksteise saladustest palju teadnud. Ülekuulamistel oli selgunud, et tema ülesanne oli metsavendadega side pidamine. Ette rutates: 31. detsembril 1953 arreteeriti ka Endel Parts, kellele mõisteti 25+5. Leida Vooremaa sai Partsi varjamise eest 10 aastat. Mina pääsesin, sest olin sel ajal juba sõjaväes.
Pärast Veljo arreteerimisest teada saamist rääkisin sellest ka Endlile, kes lubas Tartus asja uurida. Ta sai teada, et paljudest Tartu koolidest ja ka mujalt on kooliõpilasi arreteeritud ja nad asuvad “hallis majas” Riia ja Pepleri tänava nurgal.
Koolis sain poistelt teada, kes veel juba veerandi viimasel päeval kinni on viidud. Nende hulgas oli kooli komsomolisekretär ja ka teisi sellesse organisatsiooni kuulunuid, näiteks Hugo Norberg.
Ühel õhtul hakkas Leida Vooremaa minult pärima, ega mina mingisugusesse riigivastasesse organisatsiooni ei kuulu, et arreteerimist karta võiks. Endel oli läinud metsa, sest kartis läbiotsimist, kui mind kinni võetakse. Ütlesin, et ise ma selleks põhjust ei tea olevat, kuid lell on välismaale põgenenud ja isa on vangilaagris. Ütlesin ka, et ega ma Endlit reeda, kui peaks üle kuulatama. Leida ütles selle peale, et ülekuulamisel võid rääkida sedagi, mida ei tea ja olemas ei ole, seal räägitakse sinuga teisiti.
Detsembri esimesel päeval tuli üks paralleelklassi poiss mulle koolis vahetunni ajal ütlema, et välisukse juures ootab mind üks erariides vanem mees. Mõtlesin, et nüüd ongi minu kord. Aga see oli Endel Parts. Ta küsis, kuidas mul läheb ja kas mul on midagi karta. Ütlesin, et mind on seni rahule jäetud. Pärast mõtlesin, et mida ma küll ütlen, kui keegi koolis küsib, kes see mees oli.
Õhtul hilja proua Vooremaa juures kuulsin, et Endel tuli koju.
4. detsembril oli koolis suur uurimine ja moraalilugemine. Kooli kahte hoonet ühendava koridori seinale oli kirjutatud nõukogudevastane loosung. Õppealajuhataja ja õpetajad käisid klassides uurimas, kes seda teha võis, ja õpilasi manitsemas. Ka meie klassis läks üks tund täielikult selle nahka.
i
PAUL TOOTS
