Vaikselt uksi avades saime piilujatena üsna tavatu vaatepildi osalisteks. Esimese ukse taga mängiti parajasti justkui väikest tagaajamismängu: tuli puudutada kaaslase selga ja samal ajal kaitsta enda oma. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli liikumise ja kehahoiu treeninguga, mida juhendas Eve-stuudio tantsuõpetaja Eve Noormets.
Raamatukogus oli aga käsil videotreening. Noor neiu püüdis treeneri rollis olnud Viljandi Maagümnaasiumi draamaõppejõule Andres Linnupuule selgeks teha, et soovib adopteerida mustanahalist last. Piiga oli veendunud, et neegrilapse saavat üsna lihtsate vahenditega Eesti ühiskonda integreerida. Esineja leidis, et oleks isegi meeleldi mustanahalisena sündinud, kuid kahjuks tahtis saatus teisiti.
Igale intrigeerivale küsimusele oli lapsendada tahtjal kiire vastus olemas. Mõistagi oli tegemist lavastatud olukorraga, millel pole tegelikkusega mingit pistmist.
Ringkäiku jätkates jõudsime ümisejateni, kes tegid esmapilgul üsna arusaamatuid häälitsusi. Käimas oli kõnetehnikakoolitus Võru Teatriateljee näitleja Tarmo Tagametsa juhendamisel, kus tähtsal kohal ka hääleharjutused.
Koridorist kostus aga maineka meediaõppejõu Peeter Tooma häält. Tema oli Põltsamaa kõnelaagris noori juhendamas juba kolmandat aastat järjest. Rühmatööna harjutati parajasti seda, kuidas kõlab luuletus, kui seda esitada paarina või neljakesi. Kuulati, kuidas luuletus kõlab, kui seda lugeda vaiksemalt, seejärel aga järjest valjemini. Treeniti lavalist esinemist.
Kõnelaager traditsiooniks saamas
Kõnelaager toimus Põltsamaal tänavu juba kolmandat korda. Ürituse peakorraldajateks on õpetajad Marika Nugis ja Sirje Ääremaa. Ettevõtmise saamislugu oli Marika Nugise sõnul selline: »Üleriigilist kõnelaagrit korraldatakse Tallinnas. Ühel aastal läks meie õpilane kohale, aga võistlus jäi osalejate vähesuse tõttu ära. Siis tekkis mõte, et korraldaks õige kõnevõistluse Põltsamaal.»
Esimest korda toimus ainult kõnevõistlus, kuid tänu tagasisidele tuli mõte, et ehk on vaja natuke koolitust ka. Nii toimus järgmisel aastal juba ka enne võistlust kõnelaager.
Kõnelaagri peamiseks eesmärgiks on, et noored saaksid kogemuse avalikuks esinemiseks. «Tähtis on, et noorel oleks julgus püsti tõusta, rääkida, oma seisukoht välja öelda. Mõnel väriseb põlv, teisel käsi ? kõnelaagris õpitu aitab sellest üle saada,» ütles Marika Nugis.
Ürituse korraldajatel oli meeldiv tõdeda, et siiani on tagasiside olnud väga positiivne. Noored kiidavad, et õppejõud on toredad ja avatud.
Samas on ka õppejõud hoolealustega rahul: kokkutulnud on sarnaste huvidega, mõnusad ja tulevad asjaga kaasa. Eelmise aasta muljetest oli kõige halvem märkus : «Ei meeldinud, et ilm oli väga külm.»
Kord osalenud kipuvad tagasi tulema
Concordia Ülikooli meediaõpetaja Peeter Tooma ütles, et kui vähegi mahti on, jätab ta muud asjad kõrvale ja tuleb kõnelaagrisse. Nüüd on see õnnestunud juba kolmel järjestikusel aastal. «Noored on väga avatud meelega. Põltsamaal ei ole olnud mingeid lisapingeid. Saame keskenduda sellele, milleks me oleme kokku tulnud,» kiitis Tooma noori kõnekunstihuvilisi.
Jõgeva Ühisgümnaasiumi abiturient Alo Alt on osalenud kõigis toimunud laagrites. «Üle-eelmisel aastal oli osalemine pooljuhuslik, õpetaja ütles et kõnelaager toimub ja sinna oleks vaja minna, aga endal erilist tahtmist tulla veel ei olnud. Otsustasin siiski, et käin ära. Eelmisel aastal tahtsin juba minna ning olin esimene nimekirjas,» meenutas noormees. «Kahel esimesel aastal olid põhilised õppejõud Härmo Saarm ja Peeter Tooma, aga mõlemal aastal oli väga palju uut õppida. Nüüd on juba teised õppejõud ja kogu aeg saab midagi juurde,» jagas oma muljeid Alo Alt.
Kogetu kohta tegi Alo Alt kokkuvõtte, kasutades Peeter Tooma sõnu: «Pead ise endaga rahul olema, rahulikult ette minema ja ise uskuma, mida sa räägid. Ja siis teised usuvad ka.»
Alo kiitis ka kõnevõistlusel osalejaid: «Seltskond on väga hea ? samade huvidega inimesed. Kõnevõistlusel on noormees osalenud üheksandast klassist alates, eelmisel aastal jõudis ta juba üleriiklikku vooru.Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilased Berit Sarap ja Helis Reiman ütlesid, et laagris tehakse neile selgeks, milline peab olema diktsioon, õpetatakse eneseväljendust, räägitakse, kuidas julgem olla ja kuidas publiku ees paremini hakkama saada. Neidude sõnul pidid õppejõud ka palju kritiseerima, kuid see tulevat ainult kasuks. Põnevana oli neile meelde jäänud Nukuteatri näitleja Anti Kobina seminari, kus pidi põrandal lamama, igasuguseid asju ette kujutama, ka näitlema. Berit ütles, et ei kujutanud varem ettegi, kui põnevaid asju kõnelaagris tehakse. «Olen kogu aeg mõelnud, et kui on kõnelaager, siis peab mingi kõne pidama ja kogu aeg midagi üles kirjutama,» tunnistas tüdruk.
EVA KLAAS
