Ürituse korraldajate, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetajate Sirje Ääremaa ja Marika Nugise sõnul oli kõnelaagrisse registreerunud ligi veerandsaja kooli õpilased. Õpetajate jutu järgi ei saa enam üritust suuremaks minna lasta, pigem tuleb seda hakata kokku tõmbama.
“Kui seni on saanud ühest koolist osaleda ka kümme õpilast, siis võimalik, et järgmisel aastal saab iga kool saata välja näiteks kolm esindajat,” ütles Marika Nugis.
Eelkõige on kõnelaagri korraldamisel mõeldud siiski oma kooli õpilastele. Põltsamaa Ühisgümnaasiumist osales kõnelaagris üle viiekümne noore. “Eks see on suure töö tulemus, et noored siia tuleksid, nad ise ei ole alati just väga aktiivsed,” rääkis Nugis.
Lisaks Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilastele olid laagrisse tulnud ka Palamuse, kahe Jõgeva gümnaasiumi, samuti Torma Põhikooli õpilased.
Ettevalmistus üle-eestiliseks kõnevõistluseks
Nagu tavaliselt, nii selgus ka tänavu laagri lõppedes, et kuigi paljud osavõtjad olid kohale tulnud õpetajate soovitusel, meeldis laager sedavõrd, et järgmisel aastal tahetakse taas osaleda.
Eelkõige on kõnelaager, mis ei ole üles ehitatud kuivade loengutena, vaid mitmekülgselt ja noortepäraselt, mõeldud ettevalmistusena üle-eestiliseks kõnevõistluseks. Kõnevõistluse “Kuldsuud Põltsamaal 2005” maakonnavoor toimub 17. veebruaril, paremad, kes saavad edasi lõppvooru, asuvad võistlustulle märtsi alguses.
Emakeeleõpetajad rääkisid, et Põltsamaa Ühisgümnaasiumis peavad kõik õpilased alates seitsmendast klassist koostama kõne ja selle ka esitama. Nii selguvad parimad, kes võistlevad maakonnavoorus.
Emakeeleõpetajate sõnutsi pööratakse kõneoskusele Põltsamaal suurt tähelepanu- sissejuhatav kõnekunstikursus tuleb kõigil läbida kümnendas klassis.
Popp ja noortepärane
Kõnelaagri üheks omapäraks on ühtsusetunne. Iga etteastet tervitatakse aplausiga. Iga osalejaga aetakse juttu ja tehakse nalja. Kes kord juba kõnelaagris käinud, tuleb sinna taas.
Ka õppejõududest on paljud sellised, kes kord käinuna laagrisse jälle tagasi kipuvad.
Nii olid mitmed õppejõud nagu Viljandi Maagümnaasiumi draamaõpetaja Andres Linnupuu, Võru Teatriateljee näitleja Tarmo Tagamets ja Nukutetri näitleja Anti Kobin noortele tuttavad juba eelmisest aastast. Andres Linnupuu seminaridest, kus ka allakirjutanu ise osales, selgus, et väga tähtis kõnepidamise juures on tunnetada ruumis teisi inimesi, samuti väljendada oma tundeid.
“Nüüd lähete sinna ukse juurde ning mõtlete, kuidas te sinna lähete, milliste emotsioonide ja mõtetega,” andis Linnupuu ülesande. Ülejäänutel tuli mõistatada, milliste tunnetega keegi sellele lähenes ja miks just niimoodi tundis.
Igaüks lahendas olukorra erinevalt: kes kuulis. kuidas teda taga räägitakse, kes kartis siseneda direktori kabinetti, kes sattus kogemata hoopis vale ukse taha.
Ühe ülesandena pidid noored aga näitama lühikese aja jooksul mitmeid emotsioone: nii viha, kurbust, kui ka rõõmu. Aga seda mitte niisama lahmides, vaid mõtestatult.
Hääled puhtaks köhitud, sai ka hääletugevust proovitud: nii pidi rääkima partneriga koos ja samas ka eraldi seotud teksti, milles kohapeal kujunes jutuke. Samas pidid kahe partneri emotsioonid väljenduma hoopis erinevalt.
Lisaks hääleharjutustele on oluline ka enesetunne ja võimlemine. Nii pidid kõik osalejad ka ennast “liigutamas” käima. Nii tuli soojaks teha nii pea, keha kui ka jalad. Oluline oli õppida tundma oma partnerit. Harjutusi tehti üheskoos, paarides ja väiksemates gruppides.
Margus Kastor pani noored elama
Margus Kastorist, kes tuli rääkima oma kogemustest Kuldsuu võistlusel, kujunes lausa noorte lemmik. “Telepurgis on kõige raskem rääkida anekdoote,” püüdis Kastor noortele selgeks teha. Tundus, et noored jõudsid lõpuks sellise järelduseni, kui nad olid kuulnud kolme asja, mida ?ürii iialgi ei andesta: roppus, vähemuste solvamine ja see, kui lugu pole naljakas.
Kastori sõnul keelati ka Juku-anekdoodid juba pärast kolmandat saadet. Nii jäid tänuväärseteks tegelasteks loomad, kelle kulul nalja teha on igati lubatud. Kastor etendas õpilastele ka igavlevat ?üriiliiget ning tühja stuudiot, kus vaid kaameramees, kes ka ei naera.
Kastor suutis anekdoote rääkida sedavõrd köitvalt, et teda kavandatust ligi poole kauem kinni hoiti. Ka osalejad said oma rääkimisoskuse proovile panna, esitades anekdoote isegi hüppenööriga hüpates. Huvitavaks katseks kujunes ka raadioreklaami lugemine ning rääkimine kummikomme täis suuga.
Eesti keele õpetajate palvel viidi läbi ka kummardamise õpetus. Kõige olulisemaks, mis noored teada said, oli see, et kummarduse sügavus näitab ka tänu suurust.
Alati saab paremini
Järva-Jaani Gümnaasiumis õppiv Pamela Parts jäi laagriga väga rahule, talle meeldis , et laagris sai mängida mitmeid rollimänge, väljendada emotsioone, liikuda. Ja et kõik elasid kõigile väga kaasa. Pamela ütles, et ta sai palju juurde selleks, et kõnevõistlusel hästi esineda.
Ainuke asi, mis oleks võinud neiu sõnul teisiti olla, on see, et kõik osalejad ei saanud kõigi õppejõudude juurest läbi käia ja erinevaid stiile näha, vaid treenisid põhiliselt ühe õppejõu käe all. Eelmise aasta kogemus, kus iga grupp sai erinevate õppejõududega erinevaid asju õppida, meeldis talle rohkem.
Tudeng ja väitlusõpetaja Margo Husser ütles, et tema õpilased said hea kogemuse ning ka talle endale oli laager väga hea kogemus. “Lahe on see, et üritus ei ole kuiv ja teoreetiline koolitus, vaid lõbus ja mitmekülgne, ja see läheb noortele hästi peale,? ütles Husser. Ta osales kõnelaagris ka eelmisel aastal ning võimalusel tuleb Põltsamaale ka edaspidi. “Noored said tohutult esinemisjulgust,” arvas Husser. Samas leidis noormees, et eelmisel aastal oli tegevus veel paremini organiseeritud. Husseri sõnul pakuti noortele ka õhtul lõbusat tegevust, esimesel päeval pakkusid seda koolibändid, teisel Margus Kastor.
Teist aastat õppejõuna osalenud ning noortelt tormilise aplausi saanud Tarmo Tagamets lubas, et kui ta just välismaale ei lähe, tuleb ta Põltsamaale ka järgmisel aastal. Tagametsa sõnul on noored väga vahetud ning toredad ning tulevad kõigega hästi kaasa.
EVA KLAAS
