21. septembri õhtu poole, pärast lühikest puhkust otsustati liikuda Pärnu suunas. Tee oli sõjaväe autosid ja põgenikke täis, edasiliikumine aeglane.
Pärnut pommitasid Punaarmee lennukid, valgustusraketid ehk “jõulupuud” olid linna kohal. Majad põlesid mõlemal pool teed, sild oli õnneks terve ja jõuti Riia maanteele, kus otsustati ööbida.
22. septembri hommikul jätkati liikumist Riia suunas, tee oli jälle ummistunud ja liikumine aeglane. Suuremaks takistuseks olid rikki läinud ja bensiinipuudusel seisma jäänud autod ja muud transpordivahendid. Raske tehnika oli teed ära lõhkunud ja väiksemad masinad jäid liiva sisse kinni. Neid oli tarvis aidata käsitsi välja lükata, sest vastasel juhul jäi kogu liikuv kolonn seisma. Richard ja Jaan Pikknurmest saadeti ühe Saksa veoauto peale, kus oli rohkem ruumi. Poisid olid erariides ja varustatud kollaste lintidega, Saksa sõdurid suhtusid nendesse üleolevalt.
Järgneva peatuse ajal Ikla lähedal ronisid poisid auto pealt maha ja otsustasid, et enam edasi ei sõida, kuna kuulduste järgi on Punaarmee tankid nende tee enne Riiat läbi lõiganud. Richard ja Jaan otsustasid hakata kodu poole tagasi astuma, püssid seljas ja lindid käel. Sõjaväeosasid enam ei tulnud, ka põgenikevoorid jäid harvemaks. Sõjaväe sandarmeeria ehk “ketikoerad” pidasid poisid kinni ja küsisid, kuhu nad lähevad. Poisid vastasid, et nende autol oli väike rike, nüüd peaks see kõrvaldatud olema ja auto ootab neid, et Riia suunas edasi sõita. Sandarmeeria jäi poiste juttu uskuma ja laskis neil teed jätkata. Metsa mööda edasi liikudes jõudsid poisid metskonna maja juurde. Kodus oli ainult metsaülema abikaasa, kes andis neile süüa ja öömaja. Poisid panid püssid voodi alla ja magasid üle hulga aja mugavas voodis. Öösel saabus sinna veel grupp sakslasi, kuid need kiirustasid minema Riia suunas.
Sõjaväelasest tsiviilelanikuks
23. septembri hommikul jõudsid poisid külla, kus oli ka teisi sõjapõgenikke. Külaelanikud arvasid, et venelased võivad tulla küla röövima, tuleb minna eest ära sügavamale metsa. Vankritele laaditi toidukraami, magamisriideid ja muud eluks vajalikku ning suunduti kaugemale metsaheinamaale, et seal varju leida. Poistele anti leivakott kaasa ja juhatati piki kitsarööpalist raudteed Massiaru suunas. Nüüd otsustasid poisid oma püssid ja käesidemed metsa visata ja muutuda tsiviilinimesteks. Richardil oli kahju oma kuulsast pilotkast, millest pidi ka loobuma. Ühe talu aiateibast leidis poiss lindude hirmutamiseks välja pandud sonimütsi ja pani selle endale pähe. Massiarus nägid nad esimest korda Punaarmee veoautot.
25. septembri hommikul liiguti edasi Kilingi-Nõmme suunas. Teel sõitsid ka mõned Punaarmee veoautod. Poisid pidasid Gaz AA kinni, neil lubati autokasti ronida. Kilingi-Nõmmes peatus auto ühe maja ees. Poisid kutsuti tuppa, kus laua taga istus sõjaväelane. Punaarmee ohvitseri vormis mees püüdis poiste käest midagi küsida, kuid nood ei saanud vene keelest aru. Parajasti läks tänaval üks vangilangenud Saksa sõjaväelaste grupp. Keegi hõikas eesti keeles: “Kas SS-mehed kõnnivad koju?” Punaarmeelane ruttas välja ja et keegi poisse ei takistanud, siis tulid nad majast välja ja kiirustasid Viljandi suunas minema.
Kanaküla sillal oli Punaarmeelaste valvepost. Poisid kogusid julgust ja otsustasid sillast üle minna, neid ei peatatud. Õhtuks jõuti Viljandisse ja mindi edasi Võhma suunas. Ühes talus paluti öömaja, siin oli veel kaks meest, kes samuti puhkasid ja olid kojuminejad. Nad hoiatasid poisse, et ei tasu Põltsamaale minna, kuna seal kõiki kontrollitakse ja “kahtlased” jäetakse lossi õuele valve alla. Teisel mehel oli püstol vöö vahel, sellepärast püüdsid poisid kiiresti nendest lahku minna. Kolga-Jaanis peeti plaani, kuidas vältida Põltsamaale minekut. Poisid jõudsid Põltsamaa jõe äärde, üks vanamees viis nad paadiga üle jõe ja juhatas teed Umbusi külla. Umbusis olid Jaanil juba tuttavad kohad ja Pikknurme polnud siit kaugel. Pikknurme lähedal mindi lahku, Jaan jõudis oma koju ja Richard seadis sammud Jõgeva poole. Richard ööbis Painkülas, kuhu öösel saabus suure mürinaga üks Punaarmee tankikolonn. Jõgevalt läbi minnes kartis Richard Pedja jõe sillal Punaarmee kontrollposti, kuid linnas oli kõik vaikne ja valveposte ei olnud.
Taas kodus
Oli pühapäev, 1. oktoober 1944, kui Richard väsinuna, kuid rõõmsalt oma “sõjakäigult” tagasi koju jõudis. Ka tema isa August oli Kalmakülast õnnelikult koju jõudnud. Kuna Richardi saatusest polnud kodus midagi teada, siis valmistas tema saabumine kogu perele suurt rõõmu.
Richardil ja tema isal oli õnne, et nad sakslaste Eestist väljatõmbumisel Punaarmee kätte vangi ei langenud, samuti hilisema NKVD väeosade “sõelumisnimekirjadesse” ei sattunud. Väga tähtis oli ka asjaolu, et Avinurme Omakaitse kompanii juhtkond hävitas ettenägelikult kõik valla Omakaitse liikmete nimekirjad ja need ei sattunud NKVD valdusse. See asjaolu päästis palju mehi ja noori poisse vangilaagritest. Keskküladel oli ka õnne selles mõttes, et külas ei leidunud tähelepanelikku nõukogude korra pooldajat (koputajat), kes suures agaruses nende nimed oleks vajalikku kohta teatanud.
Richard Keskküla lõpetas 1945. a Ulvi Mittetäieliku Keskkooli 7. klassi ja 1946. a Mustvee Keskkooli 8. Klassi. Seejärel läks õppima Tallinna Mäetehnikumi, kus oli sel ajal kõrge stipendium. Kodus oli küllaltki raske majanduslik olukord, stipendiumiga tuli ära elada ja õppida. Pärast tehnikumi lõpetamist 1950. aastal suunati Richard tööle Kohtla-Järve kaevandusse Käeva 2, kus töötas mäeinsenerina, ventilatsioonijaoskonna juhatajana ja jaoskonnaülema asetäitjana. Richard abiellus 1952. aastal. 1973 a. suunati ta hiljuti avatud Estonia kaevandusse lõhketöödejaoskonna ülema asetäitjaks. Maa-aluse töötamise aastaid oli kogunenud 28, mis oli küllaltki suur saavutus. 1978 kolis ta perega Jõgevamaale Kuremaa Sovhoostehnikumi, olles siin ehitustöödel 1992. aastani, kui jäi pensionile. Praegu elab Richard Keskküla koos abikaasa Endlaga Kuremaal. Nad on vanavanemad ja juba ka vanavanavanemad.
KALJU JALAKAS
(Järg 27. septembril ilmunud osale, esimene osa ilmus 9. augustil)
