Inglise keel on ikka maailmakeel, mitte saksa! Ja üldse, kes meist suudab aidata lapsel saksa keelt õppida? Hääled kõrgenesid. Perenõukogu oli kogunenud. Päevakorras üks ja ainus punkt — lastevanemate koosolekul jagatud teave, et meie klass on otsustatud suunata uude avatavasse kooli. Saksa keele kooli.
Umbes nii mäletan ma Jõgeva 2. keskkooli algust aastal 1984. Tookordset perenõukogu otsust mõjutas oluliselt mu vanaema, kes oli oma aja kohta hästi haritud ja nii inglise kui saksa keelt õppinud proua. Tema arvas, et saksa keel on ikka sakste keel, mida peab õppima. Pealegi keerulise grammatikaga ning seetõttu on parem sellega juba lapsena algust teha.
Teiseks kaalukeeleks oli see, et ükski meist ei tahtnud oma klassist, mille keegi kuskil oli otsustatud suunata saksa keele kooli, muu keelevaliku pärast ära minna.
Niimoodi äkki see uus kool oma uksed avaski. Hiljem tuli muidugi õpetatavaid keeli juurde ja nii järske valikuid tegema ei pidanud. Järk-järgult kogus ning arendas kool oma traditsioone ja iseteadlikkust.
Ühest äkilisest valikust teiseni
Äkilisus paistab siiski selle muidu rahuliku väikelinna kooli pärisosa olevat. Samamoodi järsku jõudis kool sulgemishetkesse. Vähemalt niimoodi paistis sündmus kaugelt vaadates, nagu vilistlastena seda oma tööde-tegemiste kõrvalt teeme. Ühel hetkel jõudis meieni lihtsalt info, et Jõgevale jääb edaspidi tegutsema vaid üks gümnaasium. See esimene, mitte meie oma. Muutused. Loomulik osa elust.
Selle kirjutise motiivides pole ühtegi poliitilist või muud peidetud tagamõtet. Võib-olla võiks, aga ei ole. On vaid soov öelda sel muutlikul hetkel veelkord aitäh oma õpetajatele ja kõigile kaaslastele, kes kooliaja täpselt selliseks tegid, nagu see oli.
Ma ei ole kahetsenud, et sellesse “saksa keele kooli” jäin. Vastupidi, kunagine minu jaoks kindlasti mitte teadlik valik on edaspidi nii mõnegi ukse avanud. Berliini ajakirjanduskooli ukse näiteks või ärilehe Financial Times Saksa toimetuse ukse.
Kuigi mäletan, et koolis pingutasin eriliselt, et saksa keele tundi mitte hiljaks jääda, sest siis tuli saksa keeles vabandada. See oli raske lause, ei jäänud hästi meelde. Praegu tuleb ka une pealt. Entschuldigen Sie, bitte, meine Verspätung.
Nädala eest, 8. juunil, kooli aktiivse tegutsemisaja viimasel kokkutulekul valitsenud õhkkond andis tunda, et selles koolis õppimist ei kahetse teisedki. Kui palju ja mida täpselt keegi kooliajast kaasa võttis, on igaühe enda asi. Igaühel on oma mälestused, oma koolidiskoromantika, oma eksimused ja õppetunnid, väljakutsed, unistused, päästvad koolikellad ja veepommid ja tuhat muud hetke. See kokkutulekupäev tõestas elavalt ja häälekalt, kui meeletult palju neid mälestustesse jäänud mälupilte ja sisukaid jutukatkeid on.
Igavesti noor kool
Olen tänulik korraldajatele, kes nukrusenoodiga kokkutuleku aktuseosa selliseks suutsid sisustada, et hea oli olla. Kodune. See hea kodusus tuli direktor Jüri Toidu unikaalse huumorisoonega vürtsitatud sõnavõttudest. See tuli kooli ansambli JunKop emotsioone kütnud esinemisest. Õpetajatest, kes muide polnud vahepeal sugugi vanemaks saanud. Tuli mõnusast muusikast ja sõnaseadest. Klassikaaslastest ja teistest kooliaegsetest sõpradest.
Hea tunne kandus üle kindlaks teadmiseks, et kuigi ühisgümnaasiumi nüüd ametlikult enam ei ole, siis jälg on alles. Jälg, mis meid kõiki nädala eest Jõgevale kokku saama juhatas. Täiesti omamoodi jälg, sest sellel koolil ei saanudki tekkida rohkete aastakümnete pikkust ajalugu. Ühisgümnaasium oli ja jäi nooreks kooliks. Vilistlaste foto on selle tõenduseks. Ja noore kooli elu ja hingus on selles koolis käinutega kaasas.
Kindlasti tahame oma kooli vilistlastena edaspidigi kokku saada! Kooliajast jäänud jälgede pärast ja koosolemise hea õhkkonna pärast. Ja selleks, et Jõgeva koolielu vahepealsetele äkilistele või vähem äkilistele aegadele kaasa elada. Lubadus, et kuue aasta pärast on vilistlased taas oodatud, sai äsjasel ajaloolisel kokkutulekupäeval suurte tähtedega kirja pandud.
i
KRISTIINA TAMBERG Jõgeva ühisgümnaasiumi 5. lennu A-klassist
