Oktoobris Tervise Arengu Instituudi poolt korraldatud konverents “Hinda inimese väärtust? keskendus HIV/Aidsi teemale ja olukorrale Eestis. Konverents osutus huvitavaks ja informeerivaks. Ettekannetega esinesid sotsiaalminister Maret Maripuu, Maailma Terviseorganisatsiooni esindaja Eestis Jarno Habicht, Kai Zilmer ja Matti Maimets Eesti Infektsioonihaiguste Seltsist jpt. Paneeldiskussioonis osalesid ka Eesti HIV Positiivsete Võrgustiku juhatuse esimees Igor Sobolev, Tervise Arengu Instituudi HIV/Aidsi ekspert Kristi Rüütli, Eesti Assotsiatsiooni Anti Aids juhatuse esimees Ljudmilla Priimägi ja mitmed teised teemaga kokku puutuvad spetsialistid ja eksperdid.
Teie igapäevatöö on seotud MTÜ AIDS-i Tugikeskusega, mis on üks kahest (teine analoogne keskus asub Narvas) terviklikult toimivast tugikeskusest, kus HIV ennetamine narkomaanidel algab tänavatööst ja süstlavahetamisest, jätkub narkomaanide ravi ja rehabilitatsiooniga ja lõpeb narkomaanide integreerimisega ühiskonda ehk perekondlike ja sotsiaalsete sidemete taastamisega.
Probleemiks ongi üleriigilise tervikliku süsteemi puudumine. Ida-Virumaal on näiteks mitmeid süstlavahetuspunkte, Jõhvis saavad narkomaanid metadoonravi ja Sillamäel on rehabilitatsioonikeskus, kuid toimivat võrgustikku need omaette tegutsevad osad veel ei moodusta.
1994. a Tallinnas tööd alustanud keskus töötab kõik need aastad projektipõhiselt ja ootab nagu paljud teised mittetulundusühingud, et ükskord ka riik asuks keskusi stabiilselt toetama, nagu näiteks Soomes, kus osa kolmanda sektori rahastamisest tuleb riigieelarvest ja osa projektipõhiselt. See annaks mittetulundusühingutele kindlustunde ja tegevusele jätkusuutlikkuse.
Tegeldakse süstalde vahetusega, võimaldatakse metadoonravi, on narkomaanide rehabilitatsioonikeskuse ja HIV/Aidsi ja suguhaiguste ennetamise keskus ehk kokku on tugikeskuse töösse haaratud 30 palgalist töötajat ja sama palju vabatahtlikke.
Konverentsil välja toodud arvud näitasid, et ühes kalendrikuus registreeritakse keskuse vahetuspunktides ligi 2000 külastust ja korjatakse kokku mitukümmend kilo kasutatud süstlaid.
Nii-öelda tavainimese esimene mõte on, et kuidas nii: mina ei saa midagi tasuta ja narkomaanidele antakse süstlad ja metadooni ka veel. Tegelikult antakse neile ka tasuta kondoome, desinfektsioonivahendeid, vastavasisulist kirjandust.
Meie eesmärk on, et seni, kuni narkomaan tarvitab narkootikume ja ei ole veel otsustanud tarvitamist lõpetada, ta ei nakataks teisi. Süstaldele kuluv raha on kümneid kordi väiksem, kui seda nakatunud inimeste raviks vaja läheb. Süstlavahetusega me ei likvideeri narkomaaniat kui nähtust, aga vähendame sellega kaasnevaid kahjusid.
Narkomaani teekond viib välja selleni, et kui lähedastelt on raha ära viidud ja kodunt asjad maha müüdud, satub ta tänavale varastama ja röövima. Metadoonravi aitab opiaalsõltlastel püsida ?vee peal?, 600-700 krooni päevas, mis muidu oleks vaja narkootikumi jaoks, jääb tal varastamata või röövimata.
Meie vestluse ajal Aidsi Tugikeskuses tuleb nõu küsima üks vene keelt kõnelev tütarlaps. Neiu nagu neiu ikka. Teda huvitab, kas varsti avatakse uus rehabilitatsioonikeskus narkomaanidele, sest narkomaanide seas liigub selline jutt. Hiljem saan teada, et neiu on klient ja tema päevased annused jäävad 10-12 ?polovinka? kanti. See on termin narkomaanide maailmast ja see annus on väga suur.
Naised on narkomaania suhtes tunduvalt vastuvõtlikumad, nad on kavalamad ja oskavad oma harjumust narkootikume pruukida paremini ja kauem varjata. Kahjuks ei ole naistele veel ka oma rehabilitatsioonikohta, nagu on näiteks meestele ühes talus Lääne-Virumaal. Rehabilitatsioonitalus on kümnel mehel vanuses 18-25 aastat võimalik õppida ellu tagasi pöörduma, omandama teadmisi sotsiaalse käitumise maailmast ja õppida kasvõi kõige lihtsamat ? koduloomade eest hoolitsema ja vastutama, ka näiteks esimest korda elus tööd tegema, oma puhtuse ja tervislike eluviiside eest hoolt kandma.
Üks näide elust: noormees, keda me pidasime tugikeskuses lootusetuks juhtumiks, tegi elus kannapöörde ja elab praegu Iirimaal. Tal on seal pere, töökoht, laps, ja ta on normaalsesse ellu tagasi pöördunud.
Tugikeskus on ühtlasi ka kohaks, kus inimene lisaks oma probleemide leevendamisele ka suhelda saab. Neljapäeval oli eesti keeles rääkimise päev. Enamik narkomaane kõnelevad vene keelt, samas on neil eesti keele sõnavara suur, kuid rääkida ei julge.
Jaanalinnutaktika meie riigis tundub olevat lõputu. Olen aastaid rääkinud narkomaania ja HIV/Aidsi olukorra halvenemisest, kuid ikka ja jälle väljendatakse suhtumist, et meil pole hullu midagi, Aids ja HIV on kusagil mujal, meist kaugemal riikides. Nüüd aga ? seal kuskil Narvas või Virumaal või Tallinnas.
Tartu osatähtsus suureneb epideemia võimalikus arengus järgmisel aastakümnel. Tartusse tuleb õppima palju noori, kodunt pääsedes on vabadus teha mida iganes, elada n-ö vaba seksuaalelu, eksperimenteerida narkootikumidega jms.
Epidemioloogiliselt võib Tartut nimetada ka viitsütikuga pommiks, sest Tartust lähevad noored laiali üle vabariigi, ka nendesse kohtadesse, kus HIVi pole varem olnud, ja siis?
Üha enam levib HIV sugulisel teel ja nakatunuteks on nn tavalised inimesed. Tegemist ei ole enam narkomaanide ja asotsiaalide tõvega, vaid see ohustab meid kõiki.
Konverentsist rääkides ? lõpetuseks sai sõna Tanja Mihhailova, keda tuntakse särava lauljannana. Tema sõnul noored tema tutvusringkonnast ei teagi HIV/AIDS-ist suurt midagi. Tema tubli noore inimesena ja korraliku õpilasena omal ajal koolis selle teemaga praktiliselt kokku ei puutunud, sellest ei räägitud või kui, siis väga põgusalt. Mis tunne konverentsil osalejatele jäi? Et räägime, kui tublid me oleme, mida teeme, kui palju raha ja aega ning energiat on kulunud, näitame diagramme ja arve, kuid milline on tegelikkus?
Praegu on 7. ja 9. klassis inimeseõpetus kui õppeaine, mida tihtipeale annab õpetaja, kel väiksem koormus, või hoopis inimene väljastpoolt kooli. Tegelikult peaks tervise- ja inimeseõpetus olema õppekavas juba esimesest klassist peale ja ei tohiks võtta hoiakut, et HIV/Aids on kusagil mujal, meist kaugemal, teises maakonnas või riigis.
Millised on Aidsi Tugikeskuse plaanid edasiseks?
Oluline on ülesanne, kuidas sadu narkomaane, kes on juba HIVi nakatunud, motiveerida narkootikumidest loobuma ja end ravima. Teine rühm inimesi, kellega tuleb tegeleda, on noored naised-narkomaanid. Kui neid õigel ajal ravima hakata, siis 99 protsendil juhtudest toovad nad ilmale terve lapse.
Naistel-narkomaanidel pole praegu Eestis ühtegi ööpäevast rehabilitatsioonikeskust. Septembris alustasime naistele rehabilitatsioonimaja ehitamist Lääne-Virumaal, plaanis on avada see kevadel. Praegu rehabilitatsioonil olevad noormehed võtavad maja ehitamisest osa. See on suur abi meile ja tööteraapia neile.
Heroiini tarbivaid narkomaane on Eestis ligi 14000, ühiskonna seisukohast on oluline osagi nendest rehabiliteerida ja ühiskonda tagasi tuua. Valitsus kavatseb vähendada kinnipeetavate arvu vanglates, seega saavad narkomaanid, kes on seal varguste ja röövimiste tõttu, vabaks. Paljud nendest jätkavad vabaduses narkootikumide tarbimist ja kriminaalset käitumist. Nende ravi ja rehabilitatsioon vähendaks oluliselt kuritegevust ja muudaks meie elu turvalisemaks.
27. novembril toimub Jõgeva kultuurikeskuses maakondlik uimastiennetuse ja HIV/Aidsi päev kõigile huvilistele.
TIINA SÄÄLIK
