Iga-aastane tuur „Eesti kirjanikud eesti raamatukogudes” tõi möödunud esmaspäeval Jõgeva linnaraamatukokku Teet Kallase, Peeter Sauteri, Andrei Hvostovi ja Peeter Helme. Ei tea, kas „süüdi” olid head rääkijad, head küsijad-kuulajad, soodne tähtede seis või asjaolu, et mehed olid end Adaveres juba soojaks kõnelnud, aga kaks sisukat tundi kadusid kui lennates.
iii
Üks huvitavamaid küsimusi, mis nende kahe tunni jooksul üles kerkis („kergitajaks“ oli, nagu mitme teise küsimuse puhulgi, linnaraamatukogu töötaja Ene Sööt), puudutas teemasid, mis eesti kirjanduses kõige kannatamatumalt lahtikirjutamist ootavad. Peeter Helme meelest on meil täiesti käsitlemata vapside teema ning Teisest maailmasõjastki on võtta ainult memuaare ja keskpäraseid romaane. Kuulajate üllatuseks arvas Helme, et Teisest maailmasõjast ongi õige aeg kirjutama hakata siis, kui selle elavaid tunnistajaid enam palju järele jäänud pole.
Andrei Hvostov juhtis tähelepanu sellele, et praegu domineerib meil möödunud sajandi kolmekümnendate aastate käsitluses Jaan Krossi „Wikmani poiste” laadis idealiseeriv vaade. Tegelikult võeti Eesti Vabariigis tol ajal aga ette ka mitmeid veidraid marurahvusluse järele lõhnavaid kampaaniaid, mille tagamaid ja mõju inimestele võiks uurida.
„Selliseid teemasid on muidugi ohtlik üles võtta, sest kirjutaja võib punaprofessori sildi külge saada,” ütles Hvostov.
Palju piinlikke momente tuleb Teet Kallase sõnul ette ka siis, kui hakata lahti kirjutama meile palju lähemat aega – 1990. aastaid. Seepärast seda keegi ilmselt tegema ei tõttagi.
„Samas on sakslased jõudnud oma lähiajaloo juba õige mitmeks suurepäraseks romaaniks, aga ka filmiks vormida,” lisas Peeter Helme.
Meile on meie lähiajaloo jäädvustamisel natuke abi tulnud Soomest – eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksase romaanide „Stalini lehmad” ja „Puhastus” näol. Paraku jõuti ühiselt tõdemuseni, et Oksanen meie puudujääke tasa teha ei saa: olemata ise „asja sees” olnud, takerdub ta tükati nõukogude elu kohta välismaal käibel olevatesse klišeedesse.
„Tean, et ühel saksa heliloojal oli plaan „Puhastuse” põhjal ooper kirjutada, aga see jäi just sel põhjusel tegemata,” ütles Andrei Hvostov.
Savisaar ja Ristlaan
Lahati ka elulookirjanduse buumi teemat. Ühe-kahe intervjuu põhjal staari (mõnikord ka kaheldava väärtusega staari) elulooraamatu kokkupanekusse suhtuti muidugi halvasti.
„Aga kui teeks need intervjuud mõne hea ajaloolasega?” püüdis Peeter Sauter intrigeerida. Mispeale Andrei Hvostovile tuli meelde, et kunagi tegi Edgar Savisaar talle ettepaneku temast intervjuude põhjal raamat kokku panna.
„Küsisin talt, kas ta on ikka kindel, et see olen mina, kes küsimusi esitama hakkab, mitte tema ise,” meenutas Andrei Hvostov. „Ka ei olnud mul erilist soovi sattuda n-ö ühele pingile Inno ja Irja Tähismaa ning Peeter Võsaga, kelle Savisaar samal ajal mingeid meedia-asju tegema oli palganud. Lühidalt öeldes – ütlesin raamatutegemisest ära, aga sisimas olen seda natuke ka kahetsenud: mine tea, äkki oleks siiski hea asi välja tulnud.”
<span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial; mso-ansi-language: ET”>Teet Kallas oli veel kaugemas minevikus ära öelnud Rein Ristlaane mälestuste kirjapanekust, sest Ristlaan oli öelnud, et avaldada tohib neid mälestusi alles kümne aasta pärast.
„Ristlaant ennast praegu muidugi veel mäletatakse, aga seda seltsimees Šišovi, kellega ta omal ajal kemples, ei mäleta juba ammu enam keegi. Ja siis poleks ka huvitav sellest kemplemisest lugeda,” ütles Teet Kallas.
Eestimaiste elulooraamatute katkematust ja üha paisuvast voost leidis Kallas ka ühe positiivse näite: ajakirjanik Margit Kilumetsa ja näitlejanna Kersti Kreismanni koostöös sündinud „Paljajalu kõrrepõllul“, mis toob näitlejanna elu, loomingu ja mõttemaailma lugejani nauditavas vormis ning irriteerivalt lubatava ja lubamatu piiril balansseerides, aga seda piiri mitte kunagi nahaalselt ületades.
Alma saatus teadmata
Kallaselt kui kõige vanemalt ja produktiivsemalt autorilt päriti aru selle kohta, millal võiksid ilmuda tema valitud (või koguni kogutud) teosed. Üheks küsimuse ajendiks oli asjaolu, et mõnedki Kallase raamatud on raamatukogus juba „kapsaks” loetud ja vaja oleks uusi eksemplare.
„Ettepanek teostesarja väljaandmiseks peaks minu arust tulema ikka väljastpoolt, kirjanik ise ei peaks sellist ettevõtmist algatama. Ja ega ma oma loomingut millekski nii väljapaistvaks ei pea ka, et see ilmtingimata sarjana uuesti välja anda tuleks,” ütles Kallas tagasihoidlikult ja lisas, et Arvo Valtoni sellealaste vaevade pealtvaatamisest on talle küll, ise ta neid üle elada ei tahaks. Küll aga arvas Kallas, et varem või hiljem võiks Eesti riik selle peale tulla, et erakirjastuste kõrval on vaja ka üht riiklikku, mis annaks välja eesti kirjandusklassikute kogutud ja valitud teoseid, kirjanduse aastapreemiatega auhinnatud teoseid ja muud eesti kultuuri säilimise seisukohalt vajalikku. Kommertsedu selline tegevus ju tavaliselt ei too ning erakirjastuste poolt jääb see siis mõistagi tegemata.
Seda, et ta telesarjast „Õnne 13“, millele ta juba kolmteist ja pool aastat stsenaariumi kirjutanud on, eriti rääkida ei taha, ütles Teet Kallas kohe alguses. Ning hakkas seepeale kohe oma sõnu sööma, tunnistades, et „Õnne“ kirjutamine läheb üha keerulisemaks — nii ideede leidmise poolest kui ka puht praktilises mõttes: näiteks on aja jooksul vahetunud peaaegu kogu seriaali tootev meeskond, nii et kui stsenarist mõne vahepeal kõrvale jäänud tegelase uuesti sisse tuua tahab, aga tema perekonnanime ei mäleta, siis pole seda ka enam kellegi käest küsida. Samas usub Kallas, et kui ta tegelasele uue nime annaks, ei paneks publik seda ilmselt tähelegi.
„Eesti poliitilisi sündmusi olen „Õnne“ tõttu selle aja jooksul kindlasti suurema tähelepanuga jälginud, kui need seda väärinuks. Ja ükskord hoidsin ka Jüri Mõisale nädal aega pöialt, et tema kui Tallinna linnapea vastu algatatud umbusaldus läbi ei läheks, sest olin ta „Õnne“ järgmise osa teksti sisse kirjutanud ja kui ta oleks ta ametist lahti saanud, oleks see lõik kohe oma aktuaalsuse kaotanud. Aga seda ärge mu käest küll küsige, kas Alma läheb uuesti mehele! Ma ei tea seda ise ka veel.“
Kirjandustuuri korraldasid Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing üleriigiliste raamatukogupäevade raames juba kuuendat korda. Ühtekokku tuuritas mööda Eestimaad seitse neljaliikmelist kirjanike esindust. Kallas, Sauter, Hvostov ja Helme kohtusid lugejatega lisaks Jõgevale ka Adaveres, Rakveres ja Muugas. Kirjandustuuri toetasid kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.
iii
RIINA MÄGI
