“Kaks suurt tegijat ja mõni töö ka teistelt,” täpsustas maja perenaine Marje Aigro. Ühtlasi oli see maja suhteliselt lühikese eksisteerimisaja jooksul juba viies näitus.
Pühendunud tikkijad
Ristpistetehnikas vaiba, liniku või padjakatte on tikkinud kunagi enamasti iga käsitööhuviline. Seda kõige lihtsamat ja tavalisemat tehnikat ei viljele mõni suurem näputöötegija enam ammu, mis ei tähenda, et kõik, mis ristpistes tehtud, ajast ja arust olema peaks. Uusi käsitöövõtteid ja tehnikaid on ajaga lihtsalt aina juurde tulnud. Mõni proovib võimalikult kõike ja jääb siis kõige südamelähedasemale kindlaks, mõni püüab järjest ajakohasemat ja uut. Käsitööhuvilised käivad kursustel ning õpivad üksteiselt, vahetavad kogemusi ja täiendavad teadmisi.
On aga ka neid, kes leidnud endale mingis näputöös omaette armsa ajaviite, jäänud truuks ühele ja kindlale asjale, mis jõudehetkil rõõmu ja rahu pakub.
Kui põltsamaalase Ruth Metsamärdi koduaknal kardin poolest saati eest ära on võetud, teavad tuttavad, et Ruthil on jälle näputöö käsil. Nii on see olnud juba aastaid. Ruthi tehtud ristpistes näputööd on pigem maalid, kõige enam loodusmaalid. Lõngad värvib ta ise. Sellepärast ongi toonid ja üleminekud nii sujuvad ja loomulikud. Näiteks on sibulakoortega värvimine andnud väga mitmeid erinevaid varjundeid. Et tikitud piltidele teeb raamid Ruthi abikaasa, võib kogu ettevõtmist ka pere ühistegevusena käsitleda. Eriti huvitavad pildid on need, mille raamid on tehtud koduaias murdunud õunapuust.
Ruthi rohketest töödest said välja valitud just need, mis kujutavad Eestimaa loodust erinevatel aastaaegadel, lisaks mõned teised lihtsalt ilusad pildid. Teiste seas on ka päris esimene suurem töö, mis kujutab Kuressaare linnust.
Leili Kartsepa tööd sattusid näitusele pärast seda, kui ta tütar oli maininud, et emal pikka aega selline harrastus on olnud. Temagi töödest tehti valik rohkem näituse pealkirjast lähtudes. Ühel ehtsa maalina mõjuval pildil võis näiteks selgesti ära tunda üht ilusat kohta Leili kodukohas Umbusis.
Talvel koolitused, suvel näitused
Põltsamaal on käsitöötegijaid mitmetes ühendustes eriti palju, samuti neid, kes midagi huvitavat omapäi ja lihtsalt iseenda lõbuks teevad. Kõiki neid kindlasti ei teatagi. “Tegijad on enamasti tagasihoidlikud, näitusele oma töid naljalt tuua ei taheta,” ütles Marje Aigro.
Palju head on avastatud juhtumisi mõne teise näituse külastamise aegu või tuttavate kaudu. Nii ongi üks väljapanek teisest alguse saanud. Kõik senised näitused on olnud põltsamaalaste ja linna lähiümbruse käsitöötegijatelt, kui välja arvata Järvenpää näitus, mis juunikuus linna sünnipäevapidustuste ajal seepärast Lapi-Leenu majja üles pandud sai, et kultuurimajas ruumi polnud. Järvenpäälased olid aga selle üle väga rõõmsad ja leidsid, et just selles majas, hubases ja koduses õhkkonnas oligi nende tööde jaoks kõige õigem koht.
“Kõige uhkem näitus on meil aga olnud Katre Arula töödest,” tunnistab maja perenaine ning kinnitab, et küllap sellest noorest naisest kuuldakse tulevikus veel päris palju. Igatahes oli ta oma töödega lati nii kõrgele seadnud, et raske on siin tulevikus millegagi üllatada.
Viimatine väljapanek oli üleval nädala lõpuni. Küllap leiavad käsitööhuvilised õige pea jälle midagi, millega maja külastajaid rõõmustada, enne kui alustatakse huvilistele kursusi ja koolitusi. Näitusi korraldataksegi peamiselt suvel, õppimiseks jääb rohkem pimedam ja talvine aeg.
VAIKE KÄOSAAR
