Kes meist ei tahaks, et puhkepäevi, kaasa arvatud riigipühasid praegusest rohkem oleks. Võib vaielda selle üle, kas riigipühasid on vähe, parasjagu või liiga palju. Hoopis iseasi on, kas puhkepäevale langevad riigipühad inimeste jaoks pühadena on tunnetatavad, pigem mitte.
See teadmine kehtib ka tänavuse Eesti Vabariigi aastapäeva kohta. Ei ole kursis, millistes või kui paljudes riikides kehtib seadus, kus puhkepäevale langevad riigipühad tööpäevadele üle viiakse, aga kuuldavasti on niisugused riigid olemas.
Ehk oleks ka Eestis aeg kaaluda puhkepäevadele langevate riigipühade üle viimist tööpäevadele? Vastasel juhul ei ole ju inimeste jaoks tegemist pühadega, vaid tavaliste puhkepäevadega. Kui aasta esimesel poolel alates uusaastast kuni 20. augustil tähistatava taasiseseisvumispäevani on riigipühasid täiesti piisavalt, siis sealt edasi kuni jõuludeni on pühade osas pikk paus. Just sellel ajavahemikul võiks olla veel üks riigipüha.
Vanemad ja keskealised inimesed ilmselt mäletavad päris mitmekümne aasta tagusest ajast üht Eesti jaoks äärmiselt olulist sündmust, mis leidis aset 16. novembril 1988. aastal, mil Eesti Ülemnõukogu võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Kui kellelegi tundub, et iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtmise näol on tegemist vähetähtsa sündmusega, siis tegelikult oli see lausa ülioluline sündmus. Tokord oli tegemist täiesti pretsedenditu ja šokeeriva sündmusega suure nõukogude impeeriumi ajaloos, kus üks kõige väiksematest liiduvabariikidest hakkas Moskva keskvõimule vastu ja kuulutas oma seadused enda riigi territooriumil ülimuslikuks.
Mäletatavasti juhatas seda ülemnõukogu istungit tollane EKP Keskkomitee esimene sekretär Vaino Väljas. Sellest läks lumepall veerema ning sai alguse sündmuste jada, mis päädis NSVL-i kokku varisemise ja mitmete liiduvabariikide, sealhulgas Eesti taasiseseisvumisega.
Ehk tasuks just sellest Eesti jaoks äärmisest olulisest ajaloolisest sündmusest lähtuvalt nimetada 16. november riigipühaks. Praegu on see päev kalendrisse märgitud riikliku tähtpäevana taassünnipäeva nimetuse all. Niisugust nimetust võiks see päev kanda ka eeldatava riigipühana. Kindel on tõsiasi, et sellele ajavahemikule taasiseseisvumispäeva ja jõulude vahel, oleks üks täiendav riigipüha igati teretulnud ning vajalik.
Kui veel mmõnd riigipüha juurde soovida, siis võiks selleks olla 2. jaanuar. Miks? Lihtsalt sellepärast et peale uue aasta vastuvõtmist on väga paljud öö läbi pidutsenuna väsinud, ning et algavale töönädalale puhanuna ning värskena vastu minna, vajaksid veel ühte vaba päeva.
Kui puhkepäevadele langevad riigipühad tööpäevadele üle viidaks, täiendav uusaasta püha ning 16. november meie riigipühade nimistusse juurde lisanduksid, ei tohiks kellegi pühade osas enam mingeid pretensioone olla.
TOOMAS REINPÕLD, ajakirjanik
