Mutnik teenib teadust

 

Peipsil on mutnikupüük, teadagi, kevadel keelatud. Teaduslikel eesmärkidel lubatakse seda siiski teha. Mereinstituudi teadur Väino Vaino tegigi aprilli viimasel nädalal Mustveest kümmekonna kilomeetri kaugusel Peipsil koos Kallastel tegutseva ASi Kalameister kaluritega mutnikuga katsepüüki, mille eesmärgiks kalavarude olukorra hindamine.

“Katsepüügi tulemusena saab ülevaate kalavarude liigilisest ja vanuselisest koostisest ning kalade toidulauast: osale püütud kaladest teeme ka toiduanalüüsi,” ütles Väino Vaino.

Esimene, mis teadlasele järvest tõmmatud saaki vaadates silma torkas, oli see, et tint on järvest kadunud. Peapõhjuseks pidas Väino Vaino seda, et kolme aasta tagune erakordselt arvukas kohapõlvkond on tindi ära söönud ja toidusuhted järves paigast ära.

“Ühe kalaliigi põlvkonna arvukuses võivad aastate lõikes esineda kuni tuhandekordsed kõikumised. Kõik sõltub kevadistest ilmaoludest. 2005. aastal olid need kohamaimude arenguks erakordselt head,” ütles Väino Vaino.

Küsimusele, mida koha siis sööb, kui tinti pole, vastas ta, et üldjuhul kiiska ja väikest ahvenat. Kui väikest särge järve tuleb, siis ka seda.

“Mõnes mõttes on isegi hea, kui nn prügikala ehk kiiska ja väikest särge vähemaks süüakse, aga ahvenast on kahju,” ütles Väino Vaino.

Tindipopulatsiooni taastumist loodab ta kolme kuni viie aasta jooksul, aga see on ainult lootus, mis koha praeguse arvukuse juures ei pruugi täituda.

Koha ruulib

Koha ülekaal Peipsis on tõesti suur. Väino Vaino sõnul tuleb neli viiendikku Eesti-poolsete Peipsi kalurite tulust praegu koha arvelt. Kõnealuse katsepüügipäeva suurimas, 400-500-kiloses loomuses hakkas koha kõrval silma veel latikat, lutsu, haugi, särge, siiga, ahvenat. Kui loomus paadis, hakkasidki kalurid saaki liigiti sorteerima. Kalu hiljem ükshaaval üle lugema ja üle kaaluma ei hakatud: üht liiki kalade ligikaudne arv saadi üldkaalu jagamisel isendite keskmise kaaluga.

“Kui tindipuudus välja arvata, siis on üldiselt kalavaru olukord normaalne. Mõne liigi mõni põlvkond on küll kehvemini esindatud, aga eks siis tule läbi ajada nende põlvkondadega, kes olemas on,” ütles Väino Vaino.

Selleks, et kalavarude olukorrast ülevaadet saada, tulebki tema sõnul üsna suur kogus kala välja püüda. Ja kevadine mutnikupüük on selle jaoks parim viis, sest tänu sellele, et teised laevad mutnikuga püüda ei tohi, püsivad kalad kenasti parves. Katsepüügiring tehakse Peipsile peale nii kevadel kui ka sügisel. Mereinstituut maksab kalafirmale, kes katsepüügi läbi viib, nende töö kinni, püütud kala müüakse aga maha ja raha kantakse riigi tuludesse.

Endiselt rääbiseta

Katsepüügi andmete põhjal saavad teadlased jagada soovitusi püügikvootide ja püügiaegade kehtestamise kohta.

“Põhimure on praegu see, et kuigi riikidevahelise kokkuleppe järgi ei tohiks ka Venemaa poolel kevadel mutnikuga püüda, näitavad kaudsed tõendid, et seda ikkagi tehakse. Venemaa kalateadlastega on aga Vainol ja ta kolleegidel väga hea koostöö.

Küsimusele, kas ka rääbis on, nagu mõned väidavad, Venemaa poolele ära läinud, vastas Väino Vaino, et rääbisepuudus on ikkagi rohkem soojade talvede, aga teatud määral ka nõukogude aja lõpu ja Eesti aja alguse armutu röövpüügi tagajärg.

“Rääbis, siig ja luts koevad külmal ajal — hilissügisel või talvel. Kui sel ajal järvel jääd peal pole, siis lööb laine marja segi ja juurdekasv jääb tulemata,” ütles Väino Vaino.

Väike lootus tal küll veel on, et rääbis kunagi Peipsisse tagasi tuleb, aga üle 30 000 tonniseid saake, nagu 1980. aastate lõpus, ei saada tõenäoliselt enam kunagi. Üksikuid rääbiseid jääb kalurite võrku nii katse- kui ka tööstuslikul püügil praegugi, aga need on tõesti üksikud. 

ASi Kalameister kalurid ja Mereinstituudi teadur Väino Vaino (paremal) uurivad lähemalt selle päeva suurimat, nelja-viiesajakilost loomust.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus