Mustvee “Ankur” pistab majanduskriisiga rinda

Majanduskriisi situatsioonis on nii mõnedki firmad hääbunud või müüdud uutele julgetele omanikele. Üks sellistest julgetest on Riina Pajula, kes Mustvee restoranile “Ankur” omalt poolt uue elu andis. Tegemist on perefirmaga OÜ Pajula, kus Riinale on toeks tema abikaasa Kulno.  

Restoranis on vaikne. Omaniku sõnul on siin rahvast rohkem suvistel puhkuseperioodidel, kui Peipsi järv oma võludega meelitab väikesesse küla meenutavasse linnakesse kohale turiste, aga ka lihtsalt suviti vee äärde soovivaid inimesi nii lähedalt kui kaugemalt. “Ankur” hakkas tööle möödunud aasta jaanipäevast ja on siiani tegutsenud. “No, elame,” ütleb perenaine selle kohta. Mõte masu ajal toitlustuskoht luua tuli Riina Pajula sõnul majaga kaasa.

“Olen juba aastaid kaubandusega tegelenud ja mitmeid erakauplusi pidanud, põhiliselt tööstuskaubaga kauplevaid. Möödunud aastal, kui siinne maja oli pankrotivarana müügis, avanes võimalus meil see osta. Koos majaga saime kaasa ka restoranipoole. Kuna olen lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi toitlustamise alal, otsustasin restorani uuesti avada, sest olen selle ala inimene,” räägib Pajula. “Üritame, palju jõuame, kuid ausalt öeldes – ainult toitlustamisega restorani ülal pidada küll ei jõuaks. Talvel on siin täielik vaikus. Meie inimesed ei käi enam söömas. Meid hoiavad elus vaid need mõned sünnipäevad, matused ja muud olengud, milleks meilt lauda  tellitakse.”  

Kauplused Tõrvas, Jõgeval ja Põltsamaal

Perenaine nendib, et iga päev baari avatuna hoida on heategevus ja et õnneks on neil maja esimesel korrusel kauplus. OÜ Pajula peab kauplusi veel ka Jõgeval (“K-kaubad”), Tõrvas (“Kata äri”) ja Põltsamaal. Viimatinimetatu kannab nime “Triinuke”. Poodide toel üritatakse restorani ikka iga päev avatuna hoida. “Nagu näete, on praegu söögisaal tühi, kuid suvel polnud vigagi. Siin liikus väga palju erinevast rahvusest võõraid. Ja kohalikel elanikel käis palju külalisi.” Suvel võeti töölisigi senisest rohkem palgale. Noored oskavad ka võõrkeeltes suhelda. Vaiksemal ajal on tööl baaridaam ja kokk ning vabu päevi käib töötajatele andmas restorani perenaine ise. “Olen üritanud ka pisut kaugemal ringi vaadata. Tartus on veelgi raskem kui meil siin. Ka seal pole piisavalt kliente,” seletab Pajula ja möönab, et praegu pole kerge ei maal ega linnas. Tõrva poolel on abiks Pajulate tütar. Ärinaine kiidab, et kõik tema töölised on väga tublid. 

Menüü väga rikkalik

“Ankrus” ootavad külastajaid iga päev soojad toidud, menüü  on mahukas ja mitmekesine. Toidukoguste määramine on perenaise sõnul nagu õnneloos. “Üritame nii hakkama saada, et oleks kõikidele klientidele, igale maitsele pakkuda ja et ka nõuded oleksid täidetud,” räägib omanik.

“Kui meil oleks igal päeval vaid ühte-kahte sorti praadi pakkuda, siis poleks külastajaid.” Baaris on ka alkoholivalik, kuid restoranipidaja sõnul tellivad lõunastama tulnud inimesed toidu kõrvale pitsikese kangemat väga harva. Kui talvel peaks tekkima olukord, et restoranile peale maksma tuleb hakata,  tuleb uksed ajutiselt sulgeda. Masueelsel ajal olevat olnud pisut kergem. Põltsamaal olevat senini läinud väga hästi, kuni kõrvale ehitati “Maxima” ja “Selver”. Poode on juurde tulnud, aga inimeste rahakott pole paksemaks läinud. “Ütlen iga koha kohta nii, et kuni ma peale maksma ei pea, üritan neid käigus hoida. Kui seis kusagil miinusesse läheb, lõpetan selle ettevõtte kindlasti ära. Mina loodan, et kindlasti läheb tulevikus paremaks. Praegu aga tuleb ära oodata euroraha. Jaanuar, veebruar ja märts saavad hullus seisus olema. Mõtlen sellele ajale hirmuga,” avameelitseb ärinaine, kuid samas reedab tema olek, et  hea tahtmise juures saadakse hakkama kõigega. 

Järv on, aga kala tuleb hulgilaost

Pajula on veendunud, et uuendusi tuleb pidevalt teha. Ka restorani menüüs.

Kuidas Mustvees kalatoitudega lood on?

“Kala süüakse siin hea meelega. Inimesed lausa küsivad, kas menüüs on mõnda kalatoitu. Peipsi ääres on aga kohalikku kala väga raske kätte saada. Kala küll liigub, kuid sel on omad nõuded. Oleme läinud üle tursale ja poolfabrikaatidele, seega on kala menüüs olemas. Me tellime seda hulgilaost,” tunnistab  Pajula. “Kohapeal kala töötlemiseks kehtivad kindlad hügieeninõuded. Kohalikud firmad toodavad ise kalafileed ja see on päris kallis. Ise me järvele minna ju ei tohi, sest me ei tohi sellist kala müüa.”

 Küll aga olevat peolaudade tellijad vahel oma kala kaasa toonud.

Õhtuti restorani ansambleid ja muid esinejaid ei tellita. See tähendaks, et tuleks rohkem inimesi tööle võtta. Samuti polevat Riina sõnul Mustvee noored need, kes võiksid restoranis tantsimas käia. “Noored kipuvad lõhkuma ja laamendama. Tarvitatakse ohtrasti alkoholi ning kulu ja töö oleksid suuremad kui tulupool,” nendib perenaine.  

Senistele lisaks on loomisel uus ettevõte

OÜ Pajula peab tasapisi ka arenguplaane. Mustvees Narva tänavas on maja, mis on oma järge ootamas. Kui varem taheti sinna baari või hostelit rajada, siis seoses restorani avamisega osutus esialgne äriplaan mõttetuks. Omanik ütleb maja oma järge ootavat. Praegu on kõik finantsid suunatud restoranimajja, vähehaaval üritatakse siiski ka remonti teha.

“Tasapisi remondime ja mõtleme, mis oleks majja kõige kasulikum teha. Võib-olla oleks see väike villa, mida välja rentida,” avaldab ärinaine.

Kas nii paljude kaupluste ja toitlustuskoha juhtimine raskeks ei lähe?

“On ikka raske, ” tunnistab Riina, öeldes, et probleeme on kõigega. Sest kaubagi toob perefirma ise maale sisse. Põhiliselt tuuakse seda Poolast ja Leedust arvestusega, et  tuleb tuua parajasti just seda, mis hetkel kõige rohkem läheb. “Olen ka Türgis käinud. Vaatame, kust mida on mõttekas tuua, sõidame ise kahekesi kohale,” räägib perenaine. „Kõige rohkem teeb peavalu siiski ostjate vähesus, kauba toomisega saab hakkama.”

Vähemalt kord nädalas sõidetakse läbi ka kõik oma kauplused, seega tuleb käia nii Jõgeval, Põltsamaal kui Tõrvas. “Loodan, et masu saab tasapisi mööda ja siis läheb kõik jälle paremuse poole,” on Riina Pajula optimistlikult meelestatud.

i

ÜLLE LÄTTE

blog comments powered by Disqus