Muretsemiseks, nagu kütiksid jahimehed meil igal aastal liiga palju metsloomi, pole põhjust. Teadlaste ja jahindusspetsialistide hinnangul on põtrade arvukus, arvestades neile sobiva eluala suurust, metsakahjustuste ulatust, ulukite asurkonna omavahelist tasakaalu ning teadlaste põdrauuringute tulemusi, Jõgevamaal juba aastaid enam-vähem tasakaalus. Põdrajahihooaja lõpus käis Jõgevamaal kütitud ja talletatud saaki üle vaatamas ja mõõtmas Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse jahinduse peaspetsialist, põdrauurija Jüri Tõnisson.
“Jõgevalt on tulnud alati ilusaid, medaliväärseid põdrasarvi, kuid seekord mulle näha ja mõõta toodute hulgas ma selliseid ei märganud. See näitab, et vanematel põdrapullidel on vähemalt sarvede osas tagasiminek. Sain kogu Eestis kütitud põdrapullidest pildi, et sarvede kuju ja suurus ulatub seinast seina: noorematel näeb eriti ilusaid, kuid oma vanuse kohta ka väga tagasihoidlikke sarvi. Põhjuseks võib olla asurkonna koosseisu muutus. Ega sarve kasvu suhtes polnudki läinud aasta väga vilets, kuid nüüd hakkab välja lööma see, kes olid looma vanemad, milline oli põdravasika lapsepõlv ja kuhu on ta nüüd välja jõudnud. Alles 4 ? 6-aastaselt selgub, kas pullike hakkab kasvatama suuri või väikseid sarvi,” selgitas põdrauurija.
Sarvede ja lõualuude mõõtmine ning maosisude ja sigimisorganite uurimine näitab, milline on asurkonna hetkeseis ning mida on lähematel aastatel loota. Põdravasikad, kes on kasvanud 2000. aastate viletsatel ja põuastel suvedel ning kelle vanemad olid suhteliselt noored, jäid küllaltki väikeseks. Need, kes selle aja üle elasid ja praegu tegutsevad, ongi jäänud kehvemaks kui need, kelle lapsepõlv on olnud parem. Tugevamaid sarvi kasvatavad ikka need, kes on juba vasikana teistest suuremad. Kui lisada ka parasiitide mõju loomade arengule, muutub pilt veelgi kirjumaks.
Jälgida tuleb küttimisstruktuuri
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse jahinduse peaspetsialist Jüri Tõnisson on teinud Eesti põtrade kohta teadustööd üle paarikümne aasta. Koostöös jahimeeste ja keskkonnateenistustega tehtud järjepideva uuringu tulemusena saab teada põtrade praegust ja ka järgmiste aastate olukorda piirkonniti ja kogu Eestis. “Seepärast tulebki uurimustöid jätkata, sest maakondadest kogutud infot on jahinduse iga järgmise sammu jaoks praktiliselt vaja. Kui me poleks selle tööga juba ammu alustanud, pidanuks me nüüdki otsustama umbes, kui palju põtru tohib küttida. Üksnes ulukiloenduse andmetele tuginedes ei saa põdrapopulatsiooni tugevusest ja juurdekasvust kuigi head ülevaadet. Nüüd saavad jahimehed lisaks küttimislimiidile kohustuse pidada kinni ka küttimisstruktuurist. Mullu Jõgevamaal lasta lubatud veerand tuhandest põdrast võis küttida 36 protsenti pulle, 31 lehmi ja 33 vasikaid. Põtrade poolt tekitatud metsakahjustuste tõttu oli läinud jahihooaja eesmärgiks tõmmata põtrade arvukust üle Eesti veidi tagasi. Kui selgub, et põtrade arvukus, seda ka struktuuriliselt, on pärast uuringuid ja korralikult tehtud loendust normaalne või isegi tagasi tõmbunud, siis väheneb uue jahihooaja kvoot kohe kindlasti. Jahimeestel tuleb sellega arvestada,” märkis Jüri Tõnisson ja lisas, et praegu pole tal küll sellist tunnet, et Jõgevamaal oleks põhjust küttida senisest rohkem põtru ? nende arvukus on püsinud normi piires juba pikka aega. Jõgevamaa eripäraks, mis kipub põdravasikate arvukust vähendama, peab ta siinset huntide ja karude rohkust. “Ega ma neid milleski süüdista, kui nad metsast oma looduslikku toitu võtavad. Täiesti normaalne, et nad seda teevad, kuid samas peaksid ulukite asurkonnad omavahel tasakaalus olema.”
Seekord medalisarvi polnud
Jõgevamaa ühes suuremas, Kullavere jahindusühingus jäi küttida lubatud 39 põdrast tabamata vaid üks. Just põdrapulli laskmise luba hoitigi, et tabada sealmail liikuvat seitsmeharuliste sarvede kandjat. Uhked sarved saanuksid jahitrofeede näitusel kui mitte kuldse, siis vähemalt mõne medali kindlasti. “Seekord me medalisarvi ei saanud. Kolme- ja neljaharuliste sarvedega pulle oli palju, kuid valiklaskmist ei saanudki eriti teha. Nägin ka viieharuliste sarvedega tõupulli, kuid ei tulistanud ? las ta elab ja tugevdab karja. Kord, kui pojaga metsas käisime, peibutasin suu- ja ninahääle tegemisega ühe põdrapulli ligi. Jooksuajal võttis ta mu häält nii tõe pähe, et pidime metsast jalga laskma,” meenutas paljude jahitrofeemedalite omanik, Kääpa jahiseltsi esimees Toomas Soosaar. “Tuleb öelda, et seekord oli Toomas veidi kehvem. Aga iga korralik jahimehe naine peaks hoolitsema ka selle eest, et mehel oleksid head sarved,” lõõpis Pala, Kääpa ja Kullavere jahindusgruppe ühendava jahiühistu peamees Valentin Kulikov.
“Midagi lasksin minagi, kuid rohkem olin “koerapoiss” ja õpetasin noort jahikoera tööle. Grei on noor Lääne-Siberi laika, praegu veel loll ja vastiku iseloomuga ? läheb jahil liiga hasarti ja saab siis ka inimese peale kurjaks. Muidu on ta juba päris tubli jahikoer ja hakanud tööle: koera abiga sai lasta kolm looma, kahte aitas ta aga metsast üles leida. Seekord laskis meie meestest kaks küllaltki ilusate sarvedega põtra Sulev Kaio,” tõdes kauaaegne jahimees Kulikov. Lõppenud jahihooaega pidasid kordaläinuks ka Aidu ja Vaimastvere jahipiirkondade pealikud, kuigi neil jäi paar vasikat laskmata.
“Vasikaid lihtsalt ei olnud, ei tea, kas nad on auto alla või kuhu jäänud. Kaheteistkümnest lasta lubatud loomast jäi meilgi kaks vasikat puudu. Põdrajahi ajal nägime viiepealist hundikarja Soemäe poole liikumas. No, eks võsavillemitelgi meeldib vasikaid jahtida,” arvas jahiseltsi “Metsis” esimees Ülo Väljaots. Tema hinnangul on meil põtru palju rohkem kui viis-kuus aastat tagasi. Siimusti jahiseksiooni juht Eduard Vitkar aga arvas, et põtrade küttimisega on liiale mindud. “Sellist asja, et mehed oma põdralaskmise normi täis ei saa, pole kunagi olnud. Kirjutasingi vaatluslehele, et asjamehed, mõelge, enne kui hilja. Muidu saabub aeg, kui tuleb hakata meile põtru sisse ostma.”
Et meil oleks põtru pidevalt parasjagu ning populatsioon terve ja tugev, ongi vaja jahimeeste ja teadlaste tihedat koostööd. “Jahipiirkonna kasutusõiguse loas ongi kirjas kohustus koguda kõikidelt kütitud jahiulukitelt teadusmaterjali. Põdral sarved, puhastatud lõualuud, maosisu proov ning emasloomal sigimisorganid. Vaid selle materjali järgi saab otsustada põtrade tegeliku olukorra ja ka tuleviku üle. Maakonna jahimehed suhtuvad teadusmaterjali kogumisse üha tõsisemalt, üldiselt võib sellega rahule jääda. Erilise usinusega on hakanud sarvi ja lõualuid esitama Põltsamaa ja Aidu piirkonna jahimehed,” märkis Jõgevamaa keskkonnateenistuse jahinduse peaspetsialist Vello Einaru.
ARDI KIVIMETS
