“Seekord püüame teha mitte euroopalikke lilleküllaseid, vaid ikebanalikke looduslähedasi seadeid,” ütles Anneli Kööba. “Ka selline moesõna nagu “ökoloogiline” kõlbab siinkohal pruukida: kasutame seadetes võimalikult vähe kunstmaterjale, nagu plastmass, traat, liim jne. Euroopa juhtivates lilleseaderiikides minnaksegi praegu enamasti seda teed.”
Anneli Kööba on viis aastat Jaapanis õppinud floristina ise samuti looduslähedase suuna pooldaja. Mokkole jõudes viis ta oma kaheksa õpilast kõigepealt metsa. Sealt tassiti kohale huvitavaid kuivanud oksi ja muud “ökoloogilisse” lilleseadesse sobivat. Taluõuelegi tehti materjali otsides tiir peale.
“Mingid eskiisid olid meil siia tulles juba valmis,” ütles Anneli Kööba. “Ent konkreetsemad plaanid saime paika panna alles kohapeal, kui materjal kokku kogutud ja taieste jaoks sobivad kohad aias välja valitud: need peavad ju konkreetsesse keskkonda sobituma.”
Kevade võit
Meie Mokkol viibides käis taluõuel vilgas tegevus. Kes kujundas pange kipsi sisse “istutatud” kuivanud oksast libaõunapuud (õunteks olid sellel lopsakad punased tulbiõied!), kes meisterdas samal viisil püsti aetud oksa otsa osasisesüdamikuga lillepalli, kes ehitas kolme kasvava puu vahele roigastest ja kasetohulahmakatest püsidekoratsiooni, millel elavatest lilledest kaunistusi edaspidi pidevalt vahetada saab. Anneli Kööba ise kaunistas õpilaste juhendamise kõrvalt väikest puust vankrikest.
“Esmapilgul võib see lihtsalt risuhunnikuna tunduda, aga nagu näete, turritavad roigaste alt välja lilleõied,” ütles lilleseadeõpetaja oma modernset taiest tutvustades. “Lähtusin kompositsiooni loomisel ühest küljest sellest, et maakodudes alati kevadel vankriga oksaprahti veetakse, teisalt tahtsin kujutada seda, kuidas esimesed kevadõied end tavaliselt just talvise prahi alt välja murravad.”
Tegelikult ei katnud vankrit muidugi suvaline risu, vaid kolme eri liiki oksad: talvele alla andnud surnud oksad, kuivanud oksad, millel elutseb kõduainetest toituv hallikas-kollakas saprofüüt, ja jõuliselt uuele elule ärkavad roheliste lehtedega oksad.
“Kui need segiläbi laduda, tekivad erinevad liikumised,” ütles Anneli Kööba. “Ja kui lisada veel elavad lilled, kujutab kompositsioon kevade võitu talve üle.”
Ilma taolise “stoorita” polevatki Anneli Kööba sõnul võimalik head lilleseadet teha. Ja kaose tekkimise tunnet ei maksa peljata.
“Seal, kus on kaos, on ka liikumine,” ütles Anneli Kööba ühele õpilasele, kes tuli kurtma, et tal on tekkinud mingi “bezobrazije” ehk segadus.
Positiivne ?okk
Kaheksa õpilasega tuligi Anneli Kööbal vene keeles suhelda, sest kõik nad olid pärit Ida-Virumaalt ? põhiliselt Narvast.
“Kamelia koolituskeskus osaleb praegu Ida-Virumaale suunatud koolitusprojektides, mida rahastab Euroopa Sotsiaalfond,” ütles Anneli Kööba. “Kui senini oli sealkandis pakutud koolitust kas tehnilistel või toitlustusega seotud erialadel, siis meie õpetame välja floriste ja aiakujundajaid ning viime läbi etiketi- ja kohanemiskoolitust, mille juurde käib ka eesti keele õpe.”
Ida-Virumaa daame, kelle silm Narva ümbruse üksteise kõrvale lükitud putka-stiilis “dat?adega” harjunud, tabanud Mokko talu avarat lilleküllast taluõue nähes suisa positiivne ?okk. Nii et lilletund Mokkol kujunes kindlasti mitmes mõttes õpetlikuks.
“Ka ma ise tulen igal kevadel meelsasti Mokkole,” kinnitas Anneli Kööba. “Sel kohal on hea aura ning siinne pererahvas on lahke ja ? mis peamine ? oskab lilleseadekunsti hinnata.”
Mokko tallu oli just reede õhtul öömajale saabumas selle paiga kohta tavatult suur, 12-liikmeline reisiseltskond.
“No neil saab nüüd uudistamist olema,” rõõmustas Mokko perenaine Hilja Alekand.
RIINA MÄGI
