Talvel juhtus naljakas lugu. Ajakirja fotograaf laekus mind pildistama, sest kolumnide juurde kuulub asendamatu osana autori nöolapp koos tükikese büstiga. Astus mees hoogsalt esikusse, raputas käimad jala otsast ja küsis ilma sissejuhatuseta: „Kus me teeme?” Vaatas ringi ja trampis rohkem sõnu kulutamata ruumi poole, mis meie kodus tarvitusel magamiskambrina.
„Siin teemegi, siin on kõige parem valgus,” nentis mees. „Pange ennast hakkama, ma lähen vaatan, kas mu tööriist on üles sulanud.” Vakatas siis, ja tundes oma tekstis ära ulaka kahemõttelisuse, punastas enese peediks. Mina, kes ma muige varjamiseks olin huult purenud, purskasin ohjeldamatult naerma. Piltnik vaatas mind ja võimendas ennast eesnaerjaks.
Naermine ei käi maksu alla
See seik meenub mulle siis, kui satun suhtlema inimestega, kes pole endas koolitanud naljasoone natukestki ja kes ei õpi vist ilma pealgi uskuma, et naermine ei käi maksu alla. Kui siis saavad kokku lõuapoolikust lõkerdaja ja surmtõsiduse musterkuju, kaldub viimane arvama, leidmata jutust naljaiva üles, et naerdakse tema üle. See kinnisidee lisab tõsisele meelelaadile näpuotsaga umbusku, ja ongi üks üdini kibestunud inimene Eestimaal juures.
Ega meie, põhjamaalased, avatuse ja lõbususega eriti silma paista. Ikka saadab meie suhteid pigem jahe asjalikkus ja nii mõnelegi meeldib vabastava, liitva ja lepitava naeru asemel mõrult ja sunnitult muiata. Või hoopis parastavalt kõkutada, kui teretuttav näiteks siilile peale istub või kui kurjamite käe all tegutsev kratt naabri maja kallimast kraamist tühjaks kannab. Pole see „Paras talle!” saatel käte hõõrumine üldsegi oletatava käitumise stiilinäide, vaid üsnagi sagedane tegutsemisviis reaalajas ja -ruumis. Samuti leidub sellele suhtumisele kaasanaerjaid.
Lõhkihirnutud nabaga rahvale naeruks
Teiste väljanaerjadki on nähtus omaette. Tean minagi meest, kes hirnub ennast kas või nabani lõhki, jälgides, kuidas üleaedne oma krundil toimetab. Ikka nii, et ah-ah-haa, miks ta lollike küll üht või teist tööd nii keeruliselt teeb, kui saaks hoopis lihtsamalt. Või et ih-ih-hii, kas ta siis töömeest ei jaksa palgata, kui ise ei oska. Hihiitab ja hahaatab seal plangu taga, endal kõik tegemised ripakil, mõtlemata, et just üleaedne võib olla see, kes kord viimasena naerab. Ja et tema, narr, keda naerust kaugelt ära tuntakse, jääb koos lõhkihirnutud nabaga ilmarahvale naeruks.
Käies tegemas lugusid vaestest, haigetest ja alandatutest, kohtan ma tihti naeru läbi pisarate. Kõige imelisemad on minu arvates puudega inimesed, kes rohketele hädadele vaatamata suudavad jälgida ilmas valitsevat ebavõrdsust läbi huumoriprisma ja naeratada ka siis, kui neil on valus. Mõistvaid, sõbralikke ja kõikeandestavaid naeratusi näeb sageli ääremaadel, kus ollakse ajutiselt töötud või peetakse lihtsaid, ent igivajalikke ameteid, saades selle eest minimaalselt tasustatud.
Naer on terviseks
Kord küsis üks tuttav, kas ma olen näinud südamest naervat suurrikkurit. Noh, et tema teadvat mitut rikast inimest, kes käivat ringi, surnumatja nägu peas. Jäin vastuse võlgu, sest tunnistan, et pole au ühtegi miljonäri nii lähedalt tunda, et suuta tema naeruste ja tusaste päevade suhet kindlaks määrata.
Kostsin hoopis, et tean fekalisti, kes käib meie kogumiskaevu tühjendamas. See mees lehkab nagu kemmerg muiste ja mullugi, aga lohve käsitseb, naeratus suul ja naljad nagu varnast võtta.
Rääkisin tollele sibile tõestisündinud loo. Mul elab Kanadas sõber, kes laulab, komponeerib ja dirigeerib, ja neil korraldatakse seal igal aastal suviharja laulupidu. Ühel päeval sai sõber meili, mis kandis pealkirja „Suviharja viimane proov”. Kiiruga sõnade algus- ja lõpusilpe ahmides luges mees esimese hooga: „Surija viimane soov.” Muidugi taipas ta silmi pärani ajada ja prille puhastada enne, kui tormanuks meili saatjale pärga ostma. Mind ajas see seik magusalt itsitama, fekalist aga ähvardas mu koduväravas naeru kätte lõppeda.
Mida veel lisada? Vahest seda, et naer on terviseks ja et sellel on mitu atra, vihal aga mitte ühtegi. Naerdes ja naeratades näib maailm õnnelikum, elu ilusam ja inimesed paremad. Mitte ainult narri ei tunta naerust, vaid ka helgeid ja elule julgelt otsa vaatavaid inimesi. Neid, kes suudavad muiata ka siis, kui nad on tollesama narri naerualused.
URVE TINNURI
