Järg 22. oktoobril ilmunud osale
Meie asukohta võis nimetada metsastepiks, meist lõuna poole lehtmetsi enam ei olnud. Meie kandis leidus ka mullal soolalaike, mida lehmad lakkuda armastasid.
Kliima oli kontinentaalne: talvel 20-30, mõnikord ka 50 kraadi kuiva külma, mis ohustas katmata nägu. Seepärast jälgiti üksteise nägu ja kui see hakkas valgeks tõmbuma, hõõruti lumega. Lumi oli alati tuhkjas, sest kogu talve jooksul ei olnud kordagi sula. Sagedased olid tugeva tuulega pinnatuisud.
Nii mehed kui naised kandsid talvel vatipükse ja kuhvaikat ehk vatikuube. Jalas olid lubjavildid, peas paks müts. Pikemal sõidul härgadega, hobustega või autokastis kanti maani lambanahkset tulupit ja koeranahast kindaid, karv väljapoole, et külma eest nägu kaitsta. Kuhvaika oli väga levinud riietusese, mida kanti pea aasta ringi, sest ka suveööd olid jahedad. Paljudel polnud sokke, viltidesse topiti heinu.
Ka koolis olid meil sageli pingis istudeski vildid ja vatipüksid jalas.
Suvel olid päevad enamasti päikselised ja kuumad. Omi jões, mis suvel kuivaga madalaks jäi, käisime end kastmas oma 5-10 korda päevas.
Kuiv kliima parandas tervist
Mäletan, et olime Krasnoselskis lagedal heinamaal, kui kuumus tõusis ligi 40 kraadini. Selline ilm kestis paar päeva, siis lubati tunni asemel neli tundi lõunat pidada. Otsisime kõik kuhjaservade all varju, et tukastada.
See oli 1955. või 1956. aasta põuasel suvel, kui mitu päeva järjest puhus edelast tugev tuul, mis kandis endaga mullatolmu. Päike paistis nagu läbi udu. Öeldi, et see on “suhhovei”. Võib-olla oli see seotud uudismaade harimisega Kasahstanis? Kohalikud venelased käisid ikoonidega surnuaial esivanemate kalmudel. Palvetati ja piserdati pühitsetud vett ja paluti vihma, aga läks enne veel nädal või paar, kui see tuli.
Valgeid öid seal suvel ei näinud, õhtul pimenes ja jahenes kiiresti. Õhk oli tunduvalt kuivem kui Eestis. Matto Eduard ütles, et sai seal reumast lahti, aga nagu Eestisse tagasi tuli, nii andis haigus end jälle tunda. Joala Aali, kes küüditamise ajal Jõgeval tekiga vagunisse kanti, hakkas Siberis ise kõndima. Kahjuks suri ta enne vabanemist vanadusse. Ka kopsuhaigusi ja astmat esines seal harva — pole halba ilma heata!
Ja eesti, saksa ega kalmõki noormehi ei võetud sõjaväkke, ei usaldatud suurt kodumaad kaitsma.
Abisaadetised kodumaalt
Kirjad, panderollid ja pakid tulid meile Eestist kohale, kellel saatjaid oli. Tundus, et sisu ei kontrollitud ja kirju läbi ei loetud. Kirjad ja panderollid tulid kohe kätte, pakkide ja rahakaartide kohaletoojaks Vosnessenko postijaoskonnast tuli volitada postinaist Bespalovat.
Meile saatis pakke tädi Maali (Amalie Mölder). Pakis olid peamiselt tangud, kruubid, rasv ja liha, ka riideesemeid. Toidukraami, mida saata, andis talle põhiliselt teine tädi, Ida Vaino. Tema abikaasa Juulius oli samal ajal Vorkuta vangilaagris, kuid sai sealt veel enne meid koju. Tädi Maali saatis esialgu ka raha, aga hiljem keelasime selle ära, sest hakkasime ise toime tulema.
Pakk, mille tädi Maali Tabivere sidejaoskonnas teele pani, pidi olema vineerist kastis ja ei tohtinud kaaluda üle kaheksa kilo. Tädi oli ise samal ajal kolhoosis nimega “Uus Elu” põllutööline ja sai töötasuks kopikaid. Ta pidas ülal ka oma ema ehk minu vanaema. Vanaema suri 1951. aastal ega jõudnudki meid ära oodata.
Meile saatsid mitmel korral pakke ja raha ka minu isa vend Karl Peetsalu ja tema abikaasa. Onu Karl oli Tõrvaaugul metsaülem ja koolitas kahte last. Kirjutasime tallegi hiljem, et ärgu enam saatku, aga ta saatis ikka aeg-ajalt midagi. 1952. aastaks tellis ta meile ajalehed “Rahva Hääl” ja “Säde”. Saime need kätte 10-päevase hilinemisega, kui posti toodi.
Olin väga uhke nende eestikeelsete lehtede üle, sest olime seal ainus eesti pere, kellel kodumaalt ajalehed käisid. Andsin neid teistelegi lugeda ja lõpuks kulusid nad mõnele suitsumehele plotski keeramiseks.
Lootsime eestikeelsete lehtede ridade vahelt midagi välja lugeda, mis meid kodumaale lähendaks, kuid muidugi oli see asjatu lootus. Mina arendasin ajalehe abil oma eesti keelt ja väga oluline oli ka see, et lehtedes ilmusid NSVL taastamise ja arendamise laenu obligatsioonide loosimise või kustutamise tabelid. Minul olid märkmikus kirjas pea kõigi sealsete eestlaste obligatsioonide numbrid, sest neid pileteid sunniti ju pidevalt vägisi ostma. Pea igas ilmunud tabelis oli kirjas ka kellegi võidusumma ja mina sain sellest kümnendiku, kui käisin Vengerovo hoiukassast raha välja toomas.
Alma Valge Jõgevalt võitis aga 1954. aasta sügisel obligatsiooniga 25 200 rubla. Temaga koos käisin tõlgina oma kolm korda Vengerovo hoiukassas. Obligatsioon, mis oli maksnud 200 rubla, saadeti paariks kuuks Moskvasse ekspertiisi. Seejärel maksti talle välja 5000 rubla, teise 5000 eest anti 3-protsendiseid obligatsioone, mis edaspidi loosimistel osalesid, 15 000 jäeti hoiuarvele. Suurt võitu püüti salajas hoida, sest kardeti röövimist. Hoiukassa töötajad lubasid samuti vaikida, siiski imbus see lugu kusagilt läbi ja jõudis meie külla. Siis oli aga juba hilja, Alma oli Eestisse sõitnud .Sel ajal anti juba poliitvangidele amnestiat, meie lootsime, et oleme järgmised.
Mina sain tänu sellele obligatsioonivõidule endale esimest korda elus uue ülikonna. See äratas küll teiste hulgas imestust, kuid olin vait. Teistele tegi Alma ühel ilusal kevadpäeval peo, see oli meil esimene ja viimane hulgakesi pidutsemine Siberis.
1949. aasta sügisel pidime kooli minema. Mäletan, et Ignatjevka 4-klassilise kooli esimeses klassis hakkas õppima Kase (Mey) Leivi Laiuselt, kolmandas klassis aga Reet Pärn, Jüri Isotamm ja minu õde Linda. Nemad käisid koolis hommikupoole, teine ja neljas klass õhtupoole. Nende klassijuhataja Natalja Dmitrovna Fjodorova oli hästi vaikse ja leebe olekuga, ei nõudnud lastelt palju ja meeldis kõigile. Ta ootas sel talvel last ja jäi tihti tunnis laua taga tukkuma, kui oli õpilastele iseseisvaks tööks ülesanded jaganud.
i
JAAN PEETSALU
