Järg 14. jaanuaril ilmunud osale
Kõnnujõe küla kuulus samuti “Leninliku Tee” kolhoosi alla. Seal oli pärast sõda kuni kolhoosi moodustamiseni olnud külavolinikuks Alfred Rebane, ühe silmaga ja lonkav mees. Liikus legend, et kui temalt oli vallas küsitud, kes on külas kulakud, oli ta vastanud, et me oleme kõik võrdsed mehed, aga kui teil kulakuid vaja on, võite mind esimesena kirja panna. Ja tõepoolest, minu teada ei arreteeritud ega küüditatud Kõnnujõelt kedagi. Olen mõelnud, kuidas see küll võimalik oli, et püsis selline “valge laik” Eesti kaardil.
Kodumaa oli võõraks jäänud
Minul hakkas aga tädi üksikus metsamajas pärast Siberi lärmakat külaelu igav. Parandasin laudas sulge, panin paar kuldnokkade pesakasti üles ja jälle polnud midagi teha! Tädi kartis lausa, et sõidan Siberisse tagasi, aga mind tõmbas ka Kasahstani uudismaa.
Niisked ja pilves ilmad olid mulle harjumatud. Talud olid hajali, päevad läbi ei puutunud kellegagi kokku. Märtsi lõpus saatis tädi mind Laeva teise tädi tütre sünnipäevale. Kõndisin maha 18 kilomeetrit, kingituseks viinapudel taskus. Koogilt läbi minnes tulid majad tuttavad ette, koduheki kuused olid märgatavalt kõrgemaks sirgunud. Kauged ajad tulid taas meelde.
Laeva rahvas ei tundnud mind ära, ainult tädi Ida küsis, et Jaan, kas see oled sina.
Istusime sünnipäevalauda. Tädimees Julius Vaino oli ka Vorkuta söekaevandusest tagasi jõudnud ja töötas teedevalitsuses. Täditütre Helju tulevane abikaasa Sulev Tikk mängis akordioni, aga laule, mida seal lauldi, ma enamasti ei osanud, samuti ei osanud ma tantsida.
Tagasi läksin järgmisel päeval. Koogi kaupluse lähedal tuli Arumäe Aliide mulle vastu, tundis mind ära ja kutsus mu kodutallu Liivakule kaasa, kus ta elas. Käisin toas ja vaatasin õues ringi. Vanaisa tuppa oli veel üks pere elama pandud, nad olid mujalt sisse rännanud.
Kaheksa aastaga olid hooned nii väikeseks jäänud! See oligi mu kodu, mida kaugel olles taga igatsesin. Pererahvas küsis, kas tahaksin oma koju elama tulla, nad kolivad siis mujale. Ütlesin, et tahaksin küll, ema ja õde tulevad ka varsti.
Tädi juurde tagasi jõudes rääkisin ka talle oma käigust Liivakule.
Aprilli alguses sõitsin rongiga Tabiverest Tamsallu, et minna külla oma onule Karlile, kes elas Tõrvaaugul. Tamsalus käisin esimest korda Eestis juuksuris. Seal imestati mu soengut ja ütlesin, et see on Siberist pärit. Nüüd hakkas mulle Siberi elu-olu kohta küsimusi sadama. Rääkisin, et varsti saavad kõik Siberist koju ja nii edaspidi ka läks.
Käisin Tamalus poes ja ootasin mitmeid tunde, et õhtul Võhma poole edasi sõita. Väljusin keskööl Ollepa jaamas ja hakkasin Tõrvaaugu poole astuma, küsides mitmest majast teed. Ust mulle keegi öösel ei avanud, räägiti läbi ukse. Kõndisin mööda metsateid ja jõudsin varahommikul Kabala metskonda.
Onunaine Leili oli juba tõusnud ja askeldas köögis, mind ta muidugi kohe ära ei tundnud. Selgus, et olin ekseldes 17 kilomeetrit maha kõndinud. Olin külas paar päeva. Mina rääkisin elust Siberis, onu tegi mind tuttavaks eluga Eestis. Onupoeg Heiki mäletas, et õpetasin teda malet mängima. Onutütar Ruth õppis sel ajal Suure-Jaani keskkoolis ja elas internaadis. Onu oli teinud minu isa Venemaalt saadetud kirjadest koopiad ja need meie jaoks alles hoidnud. Tänasin teda meie toetamise eest esimestel Siberi-aastatel.
Onu sai hiljem teenelise metsakasvataja aunimetuse. Ta käis meil edaspidi igal suvel Koogil külas, mis oli ka tema noorusmaa olnud. Püüdsime talle ikka Siberisse saadetud abi eest tasuda, kuid ta ei tahtnud midagi vastu võtta, vahel harva õnnestus saata rahakaart.
Külast tagasi seiklustega
Kui tagasi hakkasin minema, organiseeris onu mind veoautole puukoorma otsa, mis Suure-Jaani sõitis. Sealt sõitsin bussiga Põltsamaale, mis oli minu esimene sõit selle transpordivahendiga. Põltsamaal jäin aga Tallinna –Tartu bussist maha, see väljus vist varem. Rohkem sellel päeval busse ei läinud. Läksin esialgu kinno sooja ja sain jutule Pikknurmest pärit poisiga, kes samuti bussist maha oli jäänud. Käisime võõrastemajas öömaja küsimas, kuid seal vabu kohti polnud. Keegi meid linnas öömajale ei võtnud ja heitsime magama postkontorimaja teise korruse koridori. Sealt leidis meid üks naisterahvas, kes lubas meile miilitsa kutsuda. Otsustasime, et läheme ise miilitsasse, milleks talle tüli teha. Pika kolkimise peale saimegi miilitsajaoskonda sisse, valvemiilits imestas, et siit pole keegi taibanud öömaja otsida, siia on ikka inimesi toodud! Temagi proovis meid võõrastemajja sokutada, kuid see ei õnnestunud. Kontrollis siis meie passe, päris, kust tuleme – kuhu läheme, ja pani sinnasamasse põrandale kasukate peale magama.
Hommikul ajas üles, et me bussi peale jõuaksime, ja ütles, et ärgu me enam miilitsast öömaja otsigu. Minul pole küll olnud siiamaani vajadust seal magada.
Laevast tuli jälle jalgsi minna, tädi juurde oli 17 kilomeetrit.
Korra käisin ka Koogi klubis peol, see oli tehtud endisse magasiaita. Aga ma ei osanud tantsida, tundsin end seal võõrana ja läksin varsti ära.
Pere sai taas kokku
Mu ema ja õde ning Martinsonide pere olid vabanenud juba 1956. aasta lõpus, kuid kodumaale hakkasid asutama alles siis, kui olid järgmise aasta alguses kolhoosist eelmise aasta töötasu kätte saanud.
12. aprillil 1957 alustasid ema ja õde Tsanõ raudteejaamast koduteed. Teekonna pikkus Tabivere jaamani oli üle 3700 kilomeetri. Nendega koos sõitsid Martin ja Linda Martinson ja Villem Joala.
Emal oli õnnestunud nii majaosmik kui lehm ära müüa, samuti müüs ta ära kolhoosist normipäevade eest saadud nisu.
Õel jäi seal koolis 8. klass pooleli. 16. aprillil jõudsid nad Tabivere jaama ja tulid sealt, pakid käe otsas, tädi juurde.
17. aprilli õhtul pidasime minu 21. sünnipäeva. Onunaine Mirjam tuli ka ja kinkis mulle Osvald Toominga äsja ilmunud raamatu “Roheline kuld” metsameeste elust. Nüüd on mul raamatuid palju, aga see oli esimene!
Ühel õhtul käisime emaga Koogil Leili Kursi pool. Varsti tuli koju ka tema abikaasa, “Leninliku Tee” kolhoosi esimees. Tuli juttu kolhoosi tööle tulekust ja me olime nõus. Kolhoos oli kehval järjel ja tööjõudu vähe, sest noored olid linna läinud. Mina heietasin siis küll veel salamisi edasiõppimise plaane.
Kelli Eduard ja Arumäe Aliide kolisid varsti oma pere ja kraamiga Sepa külla pooltühja Lombi tallu, käisime neil hiljem ka soolaleival. Elkenid läksid elama Sepa külla Alttoale.
Mais tulime siis tädi juurest oma koju tagasi, pakid käe otsas ja seljas, nagu tõelised kotipoisid.
Ema hakkas kohe meie laudas olevaid kolhoosi sigu talitama, Linda läks kanalasse tööle ja mina hakkasin endise Reimani hobusega, kes jäi meie talli, sigadele meiereist lõssi vedama.
Meie majja kolis elama ka kolhoosi zootehnik Lembit Karu oma ema ja vennaga. Mööblit meil nagunii polnud, meile jäi üks tuba ja köök koos teise perega kasutada. Kaks isa tehtud voodit olid alles ja ühel päeval sõitis Juhan Reiman hobusega meile, meie kummut vankril. Ta oli selle 1949. aastal 20 rubla eest ostnud, kui meie varandus müüki pandi. Siis tuli ühel päeval naabritüdruk, kunagine klassiõde Tootsi Silvi kanaga, keegi tõi lamba.
Ühel õhtul tulid meile aga soolaleivalised eesotsas kolhoosi esimehe Kalju Rebasega. Tuli ka Kalju Pallo, kes oli aasta eest Norilskist koju jõudnud. Ta oli meie isaga koos olnud ja teadis temast rääkida. Lõpuks oli koos 16 peret. Toit oli kõigil kaasas ja tantsuga pidu kestis hommikuni. Nii võttis meid vastu koduküla rahvas, see tegi südame soojaks ja meenutan neid inimesi siiani tänutundega.
Astusime varsti kolhoosi, sealt anti meile järelmaksu peale lehm, sigalast ostis ema paar põrsast. Alustasime uuesti oma elu kodumaal.
i
JAAN PEETSALU
