Asta Nõmm, rätsep:
“Ei mäleta, et loodus oleks mulle pahandusi teinud. Pühapäevane suur torm jättis majale katuse alles. Uue katuse tegemine on alles pooleli, aga terveks jäi ka katuse vana osa, nii et uue panekuga pole kiiret. Keldri põrandale natuke vett küll kogunes, aga pole hullu, sest kevadel, lume sulamise ajal seda vahel ikka juhtub. Kui kuuled, mis mujal maailmas juhtub, siis meie kant on loodusõnnetuste ja kuritegevuse poolest suhteliselt vaikne ja rahulik. Ilmastik on meil ka päris hea, pealegi öeldakse, et polegi halba ilma, vaid on kehvad riided. Mere äärde elama minek pole mulle kunagi mõttessegi tulnud. Äikest kardan ma ka, aga olen üldiselt hoolikas ja lülitan äikese ajal kõik aparaadid välja.”
Tiiu Valla, kodune:
“Elan Suvila tänaval Pedja jõe ääres. Pühapäeva hommikuks oli vesi majani väljas ja puuriit ning mõned õues olnud lahtisemad asjad mööda jõge laiali. Torm oli vana männi koos juurtega välja tõmmanud. Naabril kiskus vana heinasara lääpa ja heinapallid jäid vee alla. Mõni aasta tagasi, kui Painküla tamm kinni oli, viis jõgi mu talvepuud samuti minema. Siis sai maja ees mõni koht kõrgemaks täidetud, aga ikkagi vähe. Sellel nädalal ei saanud ilma kummikuteta enam toast väljagi. Suvi oli ka õnnetult vihmane, vaovahed olid triiki vett täis ja kartul läkski vihma nahka. Äike on siin samuti liiga teinud: ükskord lõi meil külmiku ja raadio nässu, naabril läks televiisor.”
Aarne Järv, ehitusmees:
“Minule pole ta kahju teinud, kuid sugulased Vändras istuvad küll ilma vooluta. Istuvad kodus nagu vangis, sest üleujutus pani tee kinni ja autoga enam välja ei pääse. Jõgeva on siiski vaikne koht: isegi elekter jäi meil alles ja suurtel kivimajadel on lamekatus – tuul seda juba minema ei vii. Katuse kaotus on aga suur õnnetus. Ehitusmehena tean, kui palju maksab uus katus. Selleks kulub tohutu raha. Tuul lõhkus aga enamjaolt vanemate ja vaesemate inimeste elamuid. Rahapuudusest on nende varandus aga kindlustamata, ja kui ongi, siis vaevalt, et loodusõnnetuste vastu. Mina tuult ega tormi ei karda – kunagi töötasin päästelaeval ja põhiliselt olimegi tormi ajal väljas.”
Astrid Kotter, töötu:
“Raju murdis oksi ja puid. Õnneks pööras tuul nad nii, et ei langenud maja ega elektriliini peale. Eriti kahju on murdunud ebatsuugast, aga eks ma istutan vana asemele uue. Kolm päeva olime elektrita, aga ega seegi eriti hull olnud. Külmkapp küll sulas, aga ega praegusel ajal, kui poes kõik söögikraam pidevalt saada, polegi külmik enam kuigi täis. Kui vaatan ja kuulen, mis on mujal juhtunud, siis mõtlengi, et küünlavalgusõhtud olid päris põnevad – jõuluvalguse aeg sai lihtsalt pikemaks. Keldrisse tuli ka natuke vett, aga seda on ennemgi olnud. Siis tõstsime riiulid ja salved natuke kõrgemale, nii et vesi kartulit ja muud talvevaru enam ei uputa.”
Ester Sass, teraviljaaretuse katsetööline:
“Sõitsin nädalavahetuseks maale ja jätsin auto suure puu alla, oma tavalisele kohale. Ei kuulnud ma raadiost ega mõistnud ka ise arvata, et tuleb nii kõva torm. Ehmatus oli suur, kui nägin autole kukkunud puuoksi, aga õnneks jäi auto täitsa terveks. Mul on ka natuke metsa, sellele tegi torm üsna palju kahju. Kolm aastat tagasi, kui käis tuulispask ja sadas kahe-kolme sentimeetri suuruseid raheteri, kartsin ka, et klopib mu auto ära, aga ka tol korral läks õnneks. Kolm ööd ja päeva olime elektrita. Otsisime vanad petrooleumilambid üles. Läks valgemaks ja oli päris huvitav, aga pani imestama, kuidas vanasti saadi nõnda hämaras kõik tööd tehtud, ka ajalehti ja raamatuid lugeda.”
Juta Põldmaa, laborant:
“Loodus viskab vahel ikka vingerpusse. Inimene on läinud liiga palju looduse kallale, see annab tunda. Viimatine torm mulle kahju ei teinud, aga kolm aastat tagasi möllanu murdis mu maakodus Torma vallas suured saared ja pajud maha. Takkajärgi mõtlen, et tuul käitus väga viisakalt: jättis hooned ja isegi kilemaja puutumata, kuigi nende ees ja taga kasvanud puudest jäid vaid tüükad. Välku ja müristamist kardan ma siiamaani, sest lapsepõlvest on mul meeles kolm piksega juhtunud õnnetust. Välgust sai surma meie lammas koos kahe tallega, teisel aastal pani välk põlema ristikuaunad. Meeles on ka kõva kärgatus ja välk, mis pani põlema õues kasvanud vahtra.”
ARDI KIVIMETS
