Erinevalt regionaalminister Siim-Valmar Kiislerist ja tema erakonnakaaslastest pole ma kavandatava omavalitsuste sundliitmise kava läbimineku suhtes eriline optimist. Ja kui ma lugesin hiljutisest Eesti Päevalehest, et regionaalminister on selle edus lausa veendunud, siis olin omajagu imestunud.
Ega vist keegi, eriti Keskerakond, ei eita, et tänane olukord omavalitsustes vajab muutusi. Kõrvaldada tuleb takistused, mis pärsivad omavalitsuste arengut. Kuid need miinused ei tulene ainult sellest, millised on omavalitsuste piirid, suurus või üldarv.
Tuleb analüüsida, kuivõrd on omavalitsustele pandud kohustused kooskõlas nende tuludega. Kas pole üks põhiprobleeme hoopis see, et riik on pannud omavalitsustele kohustusi selleks rahalisi vahendeid eraldamata?
Tahe muuta või punkte korjata?
Kahjuks jääb kogu haldusreformi ümber tehtavast reklaamist mulje, et asja kallal on inimesed, kelle vahetu kokkupuude omavalitsuste juhtimisega on vähene. See-eest on tahtmine midagi ära teha suur. Nende tungi oleks tarvis kogemuste ja teadmistega tasakaalustada.
Kas praegu on haldusreformiks õige aeg?
Eesti on selgelt sisenemas majanduskriisi, kuid veel pole kaugeltki selge, millal selle põhi võiks kätte jõuda. Sinna võib olla veel pikk maa kukkuda. Algatada samal ajal fundamentaalseid halduslikke ümberkorraldusi – selle üle peaks tõsiselt aru pidama.
Praegune valitsus ei jaksa kindlasti haldusreformi lõpuni viia. Vaevu saadi kokku tuleva aasta riigieelarve eelnõu.
Sellise mahuka reformi läbi viimiseks on vaja valitsust, kellel on tugev toetus ja lai kandepind. Tänase valitsuse juhtiverakonna toetus on vabalanguses. Poliitilisi piruette tegev peaminister ei suuda enam midagi oluliselt läbi suruda – hea, kui veel üle talve oma toolil suudab istuda.
Mis võib valesti minna?
Kui IRL rühib edasi ning suudab valitsuse oma tahtele allutada, mis siis saab?
Siis näeme varem või hiljem, kuidas tekivad probleemid.
Esiteks, kardan, et omavalitsused ei võta tänast valitsust enam piisavalt tõsiselt, et nende juhitava reformiga täie tõsidusega kaasa minna. Sundliitmine pole mingi lahendus. Ei kujuta ette, et keegi tõsimeeli usub haldusreformi läbiviimisse juhul, kui omavalitsusjuhtide enamus seda ei toeta. Selline reform, millel puudub kandepind, ei jõua demokraatlikus ühiskonnas kuhugi.
Teiseks, arvan, et kõikvõimalikud poliitilised kokkulepped, ka valitsuskoalitsiooni sees, pole enam usaldusväärsed ning IRL avastab ühel heal päeval üle õla vaadates, et mingeid partnereid neil seljataga ei ole, pole olnud ega hakka olema. Mis siis saab?
Kolmandaks, pigem on tõenäoline, et valitsuskoalitsioon kukub kevadeks lihtsalt kokku ja pooles vinnas reform koos temaga.
Milleks siis alustada, kui lootust lõpuniviimiseks pole.
Mida teha?
Omavalitsusreformi on Eestile vaja, kuid see ei saa seisneda vaid piiride ümberjoonistamises. Tegemist võiks olla reformiga, millega saab koondada erakondi üle koalitsiooni- ja opositsioonipiiride. Usun, et Rahvaliidul on haldusreformi suhtes palju öelda ning ka neid tuleks kuulata, sest selle erakonna kogemused ja tugi maaomavalitsustes on unikaalne.
Lõpetan lubadusega:
kui täna oleks laual reformikava, mis viiks omavalitsuste tulud kooskõlla kohustustega ning kohustused kooskõlla võimalustega;
kui täna oleks laual lahendus, mis looks võimalusi omavalitsuste suuremaks koostööks ning arvestaks omavalitsuste huvidega sama palju kui riigi omadega;
kui täna arutletaks plaani, mis arvestab rahva häält ja tahet ning pakub sisulisi lahendusi pelga piiride ümberjoonistamise asemel,
siis toetaksin seda keskerakondlasena ka juhul, kui selle autoriks oleks IRL. Ning mitte ainult. Kutsuksin ka oma erakonnakaaslasi sellist reformi toetama. Teen seda kindlas usus, et sellisest reformist Eesti võidaks.
JÜRI RATAS, Riigikogu aseesimees, Keskerakond
