Nüüdseks vist on möödas ajad, kui alma materit Tartus peeti ainsaks õigeks kõrgharidust andvaks õppeasusutuseks ja sinna tuli sisse saada igal juhul. Muidugi ei saa Tartu Ülikooli traditsioonide kandjana ja õppeasutusena kuidagi alahinnata. Seda enam, et mõningaid erialasid, näiteks meditsiini, saab sellel tasemel õppida ainult seal.
Kuid Eestis on kõrgkoole, riiklike ja erakaid kokku vähemalt paarkümmend. Kui juurde arvata veel rakenduslikud kõrgkoolid, läheb pilt üsna kirjuks. Nii era- kui riigikoolis õppinuna julgen väita, et ainult selle järgi, kas tegemist on riigi- või erakooliga, rakenduslikku või akadeemilist kõrgharidust andva õppeasutusega, kooli taseme üle tegelikult otsustada ei saa.
Kunagi levis arvamus, et erakoolid on kohad, kus õpivad rikaste papade-mammade lapsed, kes kuhugi mujale haridust nõutama ei pääse, samuti peaks seal diplomi kerge vaevaga kätte saama.
Oma kogemustest võin öelda, et nn. rikkurite lapsed moodustavad erakoolide kontingendist ehk kolmandiku, kui sedagi. Ja hinnaalandust õppimises ei tee neile keegi. Akrediteeritud erakoolide tase vastab julgelt vähemalt heale rakenduskooli tasemele, ained on ju samal erialal erinevates kõrgkoolides sarnased, varieerudes vaid veidi.
Näiteks Õigusinstituudi, mis praegu on küll Tartu Ülikooli üks kolledzitest, paljud üliõpilased elasid täiesti keskmiste tingimustega ühiselamus. Nad sõid tihti samuti praekartuleid ja makarone, hoidsid raha kokku, võtsid õppelaenu selleks, et oma õppemaks maksta.
Juba esimesel kursuse lõpuks töötas oluline osa päevastest üliõpilastest, et ots otsaga kokku tulla. Tänaseks on tasulise õppimise võimalus ka riiklikes kõrgkoolides, samas on üksikuid riikliku tellimuse kohti ka erakoolides. Erakoolid sobivad neile, kes tahavad õppida mõnda väga spetsiifilist ala, näiteks usuteadust. Nii Tartu Ülikoolis kui ka Tartu Usuteaduste Akadeemias õppinud Lauri ütleb näiteks, et Tartu Ülikool annab küll hea üldhariduse, kuid kirikuõpetajaks saada soovijal ning tõsisel usklikul on parem omandada teadmisi spetsiaalses õppeasutuses juba seal valitseva erilise ja vaimulikuma elulaadi pärast.
Erakoolid on ka tihti väiksemad ja paindlikumad ning kuna üliõpilased maksavad õpingute eest, oskavad nad ka rohkem nõuda. Õigusinstituudis näiteks reageeriti üsna tormiliselt mõnele ärajäänud loengule.
Samas tasuks kooli valides olla siiski ettevaatlik ja alati kontrollida, kas huvitav eriala või kool on ikka akrediteeritud. Samuti tasub tähelepanu pöörata sellele, milline on õpilaste arv mingis kõrgkoolis ning kas koolil ei ole maksevõlgu. Samuti tasub olla ettevaatlik päris uute erialade suhtes, mida alles hakatakse õpetama, olenemata sellest, kas need kuuluvad riiklike või erakõrgkoolide õppekavasse.
Akadeemiline kõrgkool versus rakenduslik
Rakenduslik kõrgharidus on Eestis suhteliselt uus nähtus.
Tegelikult õppeajas ju erinevust ei olegi. Põhiõppe aeg on nüüd kõikides kõrgkoolides, mõned üksikud erialad välja arvatud, kolm aastat. Sellele järgneb kaheaastane magistriõpe. Varem oli rakendusliku kõrghariduse diplom aste allpool kui akadeemilise ülikooli antav bakalaureuse kraad. Selleks, et bakalaureusekraadi saada, pidid rakenduskõrgkooli lõpetanud veel aastase lisakursuse läbima ja alles siis said jätkata õpinguid magistriõppes.
Nüüd saavad otse magistriõppes jätkata õpinguid kõik olenemata sellest, kas nad on lõpetanud rakendusliku või akadeemilise kõrgkooli.
Rakenduslikud kõrgkoolid on kujunenud enamasti tugevamate kutsekoolide baasil, aga on ka erakoole, mis annavad rakenduskõrgharidust.
Olen õppinud nii akadeemilist kõrgharidust andvas Õigusinstituudis kui ka Lääne-Virumaa Kutsekõrgkoolis, mis annab rakendusliku kõrghariduse, võin öelda, et erialaainetes on koolid üsna võrdse tasemega. Akadeemiline kool pakub veidi rohkem valikkursusi ja vabaainete kuulamise võimalusi, samuti annab asjadest üldisema pildi.
Rakendusliku kõrgkooli õpingud on rohkem spetsialiseeritud, näiteks raamatupidamise erialal on tähtsaimad raamatupidamisalased ained, samuti praktika ja praktilised tööd. Samas aga annab kursuse läbimine õiguse töötada ka audiitori abina ja keskastme juhina, samuti üsna korraliku ülevaate majandusainetest.
Mõnedel erialadel õppijad, näiteks sotsiaaltöö tudengid on öelnud, et kuigi seda eriala õpetatakse nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis, on mõtet seal õppida siis, kui tahad saada tööle ametnikuna. Kui aga tegelda inimestega päevakeskustes, vanadekodudes või koolides, on rakenduslikest koolidest, näiteks Tallinna Pedagoogilisest Seminarist saadav haridus praktilisem ja asjakohasem.
Kõik ei mahu kõrgkooli
On paratamatu, et kõik ei mahu kõrgkoolidesse ning mõned peavad jätkama haridusteed ka kutsekoolides. On see alati halb? Tihti tundub, et noored inimesed kardavad kutsekooli nagu tuld ja mõtlevad sellele võimalusele alles siis, kui häda juba väga käes.
Praegu 25-aastane Eerik lõpetas gümnaasiumi üsna kehvade tulemustega, seejärel proovis mitu aastat saada sisse erinevatesse kõrgkoolidesse, et sinna juba prestiizi pärast õppima pääseda. Lõpuks see isegi õnnestus, kuid õpingud katkesid juba poole aasta pärast, sest eriala noormeest ei huvitanud ja õpingud olid tema jaoks ka liiga rasked.
Seejärel, pärast mõneaastast töötamist nii Eestis kui välismaal jõudis ta järeldusele, et tegelikult tahab ta ikkagi edasi õppida ning lõpetas Luua Metsanduskooli, sai hea töökoha ja on valikuga väga rahul. 27-aastane Miia, kes lõpetas kooli väga heade tulemustega, eelistas samuti raamatupidaja ameti omandamiseks lühemat ja praktilisemat õpetust ning on praegu oma ameti ja hariduskäiguga väga rahul. Seega võiks öelda, et praktilisema elulaadiga inimesed võiksid kindlasti uurida ka võimalusi, mida pakuvad tehnikumid. Muidugi võiks enne tutvuda ka õppekavadega ja rääkida inimestega, kes vastava kooli lõpetanud. See viimane tuleb kasuks igal juhul, olenemata kooli tüübist.
Toetan täiesti ka teiste arvamust: hea spetsialist leiab tööd alati. Teinekord võib hea kutseharidus olla kasulikum kui suure vaevaga omandatud kõrgharidus, eriti siis, kui astutakse kojujäämise hirmus sisse suvalisele erialale, et lihtsalt kuskil kõrgkoolis õppida.
Kuidas ühendada õpingud ja töö?
Lisaks päevasele õppele pakuvad paljud koolid ka teisi õppevorme. Erinevates koolides on võimalik õppida õhtuses või laupäevases, samuti kaugõppes. Selliseid võimalusi tuleks kindlasti kaaluda siis, kui paratamatult tuleb kõrghariduse omandamise kõrvalt ka töötada. Näinud neid väsinud nägudega inimesi, kes öösiti tööl käisid, seejärel poolmagamata loengutesse ruttasid ja seejärel jälle tööle ning lõpuks ikkagi õhtusesse õppeosakonda üle läksid, tundub mulle küll, et täiskohaga töö ja päevane õpe hästi kokku ei sobi. Lihtsalt kannatab nii töö, kool kui ka tervis. Aga see loomulikult oleneb ka inimesest endast.
Üsna levinud arvamus on see, et päevasest osakonnast saab parema hariduse, kui õhtusest või kaugõppest ja mõneti võib sellega ehk isegi nõus olla. Kuid enamikes koolides on põhiainetes nõutu täpselt sama, näiteks Õigusinstituudis käisid päevase ja õhtuse õppe üliõpilased eksamitel tihti koos ja isegi mõningates loengutes, näiteks keeletundides õppisid koos. Nii et teadmised, mida omandati olid ikka samad.
Kui on rohkem loenguid, saavad üliõpilased lisaks veel teadmisi, mida eksamil ei küsita. Rohkem lahendada ülesandeid ja teha koduseid praktilisi töid. Kuna päevases õppes seletatakse asjad põhjalikumalt lahti ja enese sundimist on vähem, sobib see õppevorm otse koolipingist tulnuna mõistagi paremini.
Kuid arvamus, et kaugõppes on lihtne liugu lasta, küll tõele ei vasta. Kõik mis jääb loengutes läbi võtmata, tuleb ise kodus raamatute abiga selgeks teha. Samuti tähendab see kohustust ennast iseseisvalt õppima motiveerida, seda eriti siis kui selja taga on pikk tööpäev. Samuti tuleb arvestada sellega, et kuna loengutunde on vähem, peatuvad õppejõud vaid olulisematel asjadel. Kui kodutöö jääb tegemata, on õppejõu jutust raske, kui mitte võimatu aru saada. Ometi sobivad kindlatel aegadel toimuvad õppesessioonid või kindlatel õhtutel peetavad loengud paremini kui päevane õpe, kus nagunii korralikult kohal käia ei ole võimalik või nõuab see uneaja miinimumini viimist.
EVA KLAAS,
ajakirjanik ja üliõpilane
