Aastaarv 2030 tundub kauge tulevik ning enamik meist ei pane oma tegevusi sellisele ajajoonele. Ilmselt planeeritakse suve ja puhkuseid, kooli lõpetavad noored tegelevad oma edasiste õppimisvõimaluste otsimisega, kindlasti on ka viie aasta peale ette mõtlevaid peresid, kuid 2030 on tõesti kauge maa. Mustvee Kooli noored tegelesid aga just selle aastaga koolis maailmanädala raames.
Miks ikkagi just aasta 2030? See on aasta, mil loodetakse saavutada 2015. aastal ÜRO liikmesriikide, sealhulgas Eesti kokku lepitud kestliku arengu eesmärgid. Ei ole põhjust arvata, et liiga paljud eestimaalased oleksid neist kuulnud. Mina tean neid eesmärke ilmselt eelkõige oma töö tõttu, sest tegutsen keskkonnahariduse valdkonnas.
Katsetasin sõnu „kestliku arengu eesmärgid“ nii kodus kui ka paari sõbra peal. Lõbusaim reaktsioon oli: „Kristliku arengu eesmärgid“?
Ka säästlik ehk kestlik areng ise vajab ilmselt lahtiseletust. Lühidalt öeldes on tegu tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ökoloogiliste ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel. Neid eesmärke, kuidas maailmas ühiselt edasi minna, on kokku 17 – alates vaesuse ja näljahäda kaotamisest kuni jätkusuutliku energia ning ebavõrdsuse vähendamiseni.
Mure looduse pärast
Millisena näevad tulevikku Mustvee koolinoored ja mille pärast südant valutatakse? Võrreldes noorte välja toodud probleeme ÜRO seitsmeteistkümne arengueesmärgiga, siis väga paljusid on mainitud. Kõige rohkem räägitakse keskkonnaprobleemidest – nii keskkonnareostusest – eelkõige plastiprobleemist ja prügistamisest, õhusaastest, mullastiku vaesumisest, elupaikade hävitamisest kui ka liikide väljasuremisest, samuti kliimamuutustest.
- aastal loodetakse elada prügivabas, ilma äärmuslike ilmastikuoludeta (ehk kliimamuutused on kardetust leebemad ja seda eelkõige tänu inimeste käitumise muutustele) maailmas. Mure kliima soojenemise pärast oli noorte seas väga levinud.
Samuti muretsevad õpilased rahvastiku kasvu, liigse energia- ja veeressursside kasutamise ning vaesuse ja näljahäda pärast.
Pakun, et paljud meist ei mõtle naistepäeval roosi ostes, mis on roosi ja selle sees oleva nn varjatud vee tegelik hind. Olen korduvalt mõelnud, et peaks roose jagava partei käest küsima, kust on nende roosid pärit?
Muidugi on see ainult puhas õnn, et meil on võimalik mõtiskleda roosis peituva varjatud vee üle. Et saame valida, millist lille osta või ostmata jätta.
Ka Eestis on muidugi erandeid. Nii mõneski peres on elekter põlevkivi kaevandamise näol ära võtnud varem hästi toiminud kaevu ja sooja toitu ei jagu alati ka mitte kõigile. Viimasega on tihti seotud mitte ainult majanduslik kitsikus, vaid küsimus on ka hoolivuses. Tänapäeva vananevas ühiskonnas muutub järjest aktuaalsemaks vanemate inimeste toimetulek. Mõistetavalt nii kitsas teema Mustvee noorte esseedesse ja aruteludesse ei jõudnud. Küll räägiti vaimsest tervisest. Arutati, et tänapäeval on tihti omavaheline suhtlus puudulik, vajaka jääb vahetust ja digivahenditeta suhtlusest ning hoolivusest ja mõistmisest üleüldse.
Mulle endale iroonia pigem meeldib ning tundub, et Eestis armastataksegi irooniat keskmisest rohkem, kuid noored tunnevad puudust siirast suhtlusest. Dialooginäide: „Ma tahan surra“. „Tee seda, aga vaikselt“, „Tee seda, aga peale minu tundi“.
Ma väga imetlen neid õpetajaid, kes oskavad näha selliste lausete taha ning siis õigesti reageerida. Jätta nali tegemata või just nalja teha. Noored juhivad tähelepanu ärevushäirete ja depressiooni muutumisele järjest tavapärasemaks. ÜRO arengueesmärgid räägivad eelkõige füüsilise tervise tagamisest, aga on meie õnn elada ühiskonnas, kus saame tähelepanu pöörata ka vaimse tervise hoidmisele.
Noorte väärt soovid
Just nooremad õpilased tõid oma kirjatöödes välja hariduse tähtsuse. „Me tahame, et kõik saaksid koolis käia ja targemaks saada. Me ei taha orjatööd, selle asemel võiksid lapsed koolis käia.“
Hetkel ei käi maailmas koolis 57 miljonit last ning 103 miljonil noorel üle maailma puudub algtasemel kirjaoskus. Loodetavasti 2030. aastal on see olukord kardinaalselt muutunud. Eestiski jagub haridusvallas piisavalt väljakutseid, millega tegeleda. Ka noored ise tõstatavad mitmeid probleeme. Korduvalt kõlab mõte, et õpitakse hinde pärast, samas peaks oluline olema ju hoopis muu. Kui üks noor tõi välja, et maailmas laiemalt peaks olema lastel suuremad võimalused huviringides käia, siis tegelikult on see aktuaalne ka meil.
Mitmel korral oli jutuks ka sooline ebavõrdsus, samuti rassiviha – noorte lootus on, et 2030. aastal nende teemadega enam tegelema ei pea ning võrdsus on iseenesest mõistetav.
Üheteistkümne aasta pärast ongi käes aasta 2030. Siis saab vaadata, mitmele soovile saab „tehtud“ ristikese juurde märkida või realiseerub stsenaarium „Aastaks 2030 on Maal täielik kaos.”
Ja valik on meie: Nüüd peab vaatama pealt või ise tegelema sellega (ehk maailma paremaks loomisega) ja lootma parimat. Hetkel on aga käega katsutavalt lähedal talgupäevad, mille taustaks sobivad noorte mõtted:
Kõigil oleks aeg vaadata natuke kaugemale enda heaolust ning märgata asju, mida oleks võimalik ise muutes paremaks teha.
Me elame vaid korra ja teeme nii, et see oleks meile ja meie järglastele ilus ja õnnelik elu puhtas maailmas.
Lisaks kohe nüüd ja praegu tegutsemisele on kõigil võimalik kaasa mõelda, millises Eestis soovime elada 2035. aastal. Riigikantselei eestvedamisel on koostamisel strateegia „Eesti 2035“ ning nende kodulehel on käimas arvamuskorje küsimustikuga, millele vastamise tähtaeg on 10. mai.
EEVA KIRSIPUU-VADI, Peipsi Koostöö Keskuse liige
