Tabivere alevikus pesitseb päästekomando residentsiga sama katuse all üks veidi isevärki asutus, mida paljudes valdades sellisel kujul olemaski pole. Kohalik rahvas nimetab seda töötute töötoaks, teravkeeled teinekord ka ülikooliks, kuid ametlikuks nimeks on sel Tabivere sotsiaalkeskuse avatud päevakeskus.
Olulisim, et siin saavad oma ühiskondliku töö tunnid ära teha tööta jäänud ja toimetulekutoetust vajavad vallakodanikud, kuid siin pakutakse veel mitmeid vajalikke teenuseid.
Vaba graafikuga
Töötoas oli septembrilõpu vihmasel ennelõunal vaikne. Selle asutuse perenaiste ehk tegevusjuhendajate Janika Põldma ja Piret Ehamaa sõnul eelistavad nende põhikliendid ehk töötundide tegijad tulla kohale kohe kell kaheksa, kui uksed lahti tehakse. Kel tahtmist, teeb pika päeva, aga kel muud plaanid, läheb paari tunni pärast oma teed, et mõni teine päev jälle tulla. Naiste tööks on põhiliselt õmblemine, mehed tegelevad puutööga – mõlema tarvis on nii ruum kui tööriistad olemas. Siin valmivad Pireti ja Janika eestvõttel mahulise vatiiniga täidetud voodi- ja diivanipadjad, aga ka voodipesukomplektid, pajalapid, laudlinad ja linikud, villased sokid ja veel paljud muud majapidamises vajalikud asjad. Riiulid ongi keni värvilisi patju täis. Kohalik rahvas, kes reklaame lugeda märkab, teab, et siit saab kõike toodetavat osta. Käsitöid on käidud müümas ka oma valla väikestel laatadel.
Siin kootakse kaltsuvaipugi, materjaliks annetatud kasutatud riided. Kes tööharjutajaist hakkajam, istub telgede taha, kes endas kindel pole, see lõigub riideribasid valmis, harutab sokkide tarvis vanad kampsunid lõngakeradeks ja teeb muid abitöid. Eks siia tullakse teinekord ka seltsielu pärast, oma muret või tõbe kurtma, televiisorit vaatama, maailmaasju arutama. Ukselt saadetakse tagasi vaid n-ö pudelikorgile astunud rahvas.
Ka meie jututunni ajal tekkis kõrvaltuppa paar tagasihoidlikku telekavaatajat. Käsitööd, nagu öeldud, võib teha siis, kui aega ja tahtmist, peaasi, et kuus 40 tundi täis tuleb, mis annab õiguse toimetulekutoetust taotleda. Kui aga vallas on tarvis kohe kusagil midagi parandada või koristada, siis võetakse inimestega töötoast kontakti, et nad tulla teaksid.
Teenindusmaja eest ka
“Oleme käinud aleviku vahel koristamas, pargis lehti riisumas, järveäärt prahist puhastamas,” loetlesid juhendajad ja lisasid mõningase uhkusenoodiga hääles, et mõnel kliendil on tõesti kuldsed käed ja nende abiga on hooldekodus uut mööblit kokku pandud, vana putitatud, lihtsamaid remonditöid tehtud. Ka näiteks vabaajakeskuse baaripukid said siinsete meeste käe all uued dermatiinkatted. Meeste töötoas valmivad riidenagid, jalapingid, lõikelauad. Aga kes selle töö tegijaid juhendab? “Ikka meie,” kinnitas Janika naerdes. “Me teame mõlemad, kuidas kirvest või saagi käes hoitakse!”
Tegelikult on töötuba Tabiveres niisugune koht, kuhu võivad mitmete olmeprobleemide lahendamiseks pöörduda kõik vallakodanikud. Siia saab tuua oma pesu pesta, siin saab duši all käia, kusjuures hinnaklass pole kindlasti suurlinna oma. Kui dušši kasutavad põhiliselt need, kel kodus kraanist sooja vett ei tule või kel üldse veevärk puudub, siis pesu toovad viimasel ajal pesta ka vallakodanikud, kel kõik mugavused olemas, kuid aega napib.
Seltsis segasem, projektide toel rõõmsam
Päevakeskusest on kujunenud ka mitteametlik tööbüroo. Kui mõnel kohalikul või ka veidi kaugemal tegutseval firmal töökäsi napib, kuulatakse maad ka Janika ja Pireti kaudu. Ka nemad ise on viinaveata ja lahtiste kätega, kuid ehk liialt tagasihoidlikele klientidele mitmel korral töökoha leidnud, sest eks väikeses kogukonnas tea ikka keegi kedagi, kes tunneb kedagi… jne.
Keskuse perenaiste sõnul on pisut kurb, et kui kedagi liigne vaba aeg ahistama hakkab ja ta vaid lohutuseks keskusse sisse astub, siis näiteks kohvi pakkuda pole neil võimalik, sest selleks pole raha. Kui aga eelarve on võimaldanud või mõni tööharjutusprojekt käsil, siis on elu rõõmsam, sest saadakse lahkelt lõunasuppigi jagada.
Projektidest rääkides lõid juhendajate-perenaiste silmad särama. Viimati oli selline rõõmus kogemus suvel, kui koostöös Jõgeva töötukassaga koos Puurmani rahvaga tööharjutusprojekt läbi viidi.
“Projekt kestis 60 päeva, Puurmanist tuli bussitäis inimesi. Tegime koos käsitööd, viisime läbi puhastusteeninduse kursused, mille tarvis tellisime Tartust koolitaja. Saime loomulikult kõigile lõunasuppi pakkuda. Külastasime meie vallamuuseumi, vabaajakeskust ja veel mitmeid asutusi. Puurmani rahvale meeldis siin väga, nad ütlesid, et käiksid hea meelega siia pidevalt, kui buss liiguks, sest nende vallas sellist asutust pole,” rääkisid naised. Projektide toel on saadud muretseda pesumasinad, kööginurga sisustus ja muud vajalikku.
On vapralt vastu pidanud
Kümne aasta eest moodustati Voorel mäletatavasti maakonna töötute aktiviseerimiskeskus, millega liitusid mitmed omavalitsused. Algus oli paljutõotav. Tabiveres leiti töötoa tarvis kohe ruumid, muretseti sisustus ja hakati Voore keskuse egiidi all tegutsema. Kui mujal huvi rauges ja aktiviseerimiskeskus tegutsemise lõpetas, jäi töötuba Tabiverre alles. Piret ja Janika on veendunud, et selline asutus on vajalik. “Inimene saab meie kaudu oma töötunnid ära teha, tal on koht, kuhu suhtlema või ka muret kurtma tulla, kui nii-öelda ära viskab. Vähetähtis pole seegi, et meile teatakse tuua kasutatud, aga veel korralikke riideid. Ka toiduabist on nii materiaalne kui moraalne tugi. Seda oleme saanud Äksi kiriku kaudu tänu sealse koguduse õpetajale Esa Luukkalale, ka Päästearmee toiduabi on meie klientideni jõudnud,” rääkisid nad.
Tabivere sotsiaalkeskuse avatud päevakeskuses
*müüakse ja õmmeldakse ka tellija erisoovil voodipesu
*müüakse patju, pajalappe ja muud majapidamises vajalikku
* siin valmivad ka riidenagid ja jalapingid, tehakse muud väiksemat puutööd
*võetakse pesu pesta
*saab mugavalt duši all käia
i
KAIE NÕLVAK
