Kui Nõukogude sõdurid 1952. aastal Madisemäele tulid, ei ajanud nad kõiki kohalikke elanikke kohe minema. Metsavahi pere sai seal üheksa aastat edasi elada, siis tuli ka neil minna.
Elve Lumi isa oli metsavaht August Libe, kes jäi Madisemäele, kui teise talu pere sealt minema saadeti.
Madisemäel oli esimene metsavaht, keda naine teadis, Ants Vint. Teine oli Taevere, kelle pere tuli sinna aastal 1937 ja oli 1943. või 1944. aastani. Järgmisena sai metsavahiks Elve isa August Libe, kes jäi ka viimaseks. Rohkem ei lubanud nõukogude armee tsiviilelanikel enam Madisemäel olla. Elve isa tuli ära 1961. aasta kevadel, kui tütar lõpetas Puurmani koolis 7. klassi. Isa töötas Dubrovski metskonnas. Praeguse Altmetsa torni juures elas metsavaht Turro, tema jäi Elve mäletamist mööda pärast 1961. aastat veel sinna. Kui kauaks, seda ta kahjuks ei tea.
Elve oli kooliajal sageli ka vanaema juures Jürikülas. Tema vanaema oli Johanna Lauk, keda kutsuti Laugu Annaks.
Kõigepealt ehitati vaatetorn
Elve mäletamist mööda jõudsid sõdurid kohale 1952. aastal. Madisemäele rajati kõigepealt puust vaatetorn. See ehitati varem valmis, sõdurid tulid siis, kui vaatluspunkt oli juba olemas. Mis aastal täpselt pommitama hakati, ei osanud naine öelda. Igal juhul pidi torn enne valmis olema, muidu polnud ju kusagilt vaadata, kas saadi ikka sihtmärkidele pihta.
Torni ehitajad käisid algul Libede õuest läbi. Kui nad aga lauda vundamendi kive hakkasid maha sõitma, keelas isa õuest sõitmise ära. Siis võeti lauda tagant aed maha ja veeti torni palgid kohale sealtkaudu.
Sõdurid panid hobusereele nii palju palke peale, et loom vaevalt vedada jõudis. Taheti kasutada ka Libede noort hobust, kuid jälle isa ei lubanud. Ta ütles, et tuleb ise metsatööle oma hobusega kaasa. Kust sõjaväelased hobused said, ei tea. Palgid toodi metsast. Torn oli neljakordne. Üleval oli onnike, kus esialgu oli kaks vene filmidest tuttavat binoklit. Hiljem jäi alles ainult üks. Esialgu käisid sõdurid tornis kahekaupa, hiljem üksi.
Kõigepealt pandi Libede majja elama kuus meest ja nad käisid esialgu ringi paarisrakendina. Hiljem jäi ainult neli meest.
Kuus meest elasid alguses metsavahimaja suures toas, hiljem kolisid nad väiksemasse. Seal olid metallist narivoodid.
Toodi kohale raske tehnika
Arvatavasti 1954. aastal toodi Madisemäele üles suur masin, mida kutsuti peilingaatoriks. Kuidas see elukas kohale jõudis, Elve ei mäleta See masin näitas ära, kuidas lennuk sõidab ja kuhu ta oma pommilaadungi lasi. Vahepeal oli masinaid isegi kaks. Neid Madisemäel siiski kaua ei hoitud.
Elektrivoolu saamiseks toodi kohale generaator. Siis toodi ka sõdureid juurde, neid võis olla juba kümme. Esimest korda toodi rohkem mehi kohale sügisel, kui just oli külmaks läinud. Elve mäletab, et sõdurid pandi elama suurde sõjaväetelki, kus oli buržuika ehk raudahi. Nad magasid seal vatijopedes, neil olid ka lambanahksed kasukad. Need mehed toodi Tartust või veel kaugemalt kohale.
Kui läks suuremaks ehitamiseks, toodi sõdureid juurde. Nende jaoks pandi metsavahimajja suurde tuppa heinad maha ja seal nad siis magasid. Ohvitser pandi magama Elve voodisse, ema-isa suurde voodisse siiski kedagi ei pandud. Vahepeal olid heinad ka köögis, sealgi magasid sõdurid. Hommikul lükati heinad seina äärde ja õhtul aeti taas laiali. Ime, et maja põlema ei läinud.
Madisemäel olnud kuus ja hiljem neli sõdurit valiti aga välja Kirnal aega teenivate hulgast. Kui mäe peal sai valmis palkidest onn, kolisid sõdurid sinna. Kolme väikese aknaga onnis oli tuba ja köök. Sees olid kahekordsed narid, mõned ka ühekordsed. Sooja andsid pliit ja soemüür. Onnis olid laudpõrandad, mida August Libe sõduritel panna aitas.
Onn oli mäe peal, Endel Libe majaasemest pea sada meetrit ülespoole, umbes meeter või poolteist maa sees. 2006. aasta suvel leidis Elve selle koha veel üles, rohi oli seal veidi tumedam.
Kui uus eluase valmis sai, viidi ka metsavahimajas elanud sõdurid sinna. See võis toimuda aastal 1958. Muidugi olid need noored mehed väga õnnetud, kes majast onni pidid kolima.
Madisemäele valiti Kirnalt ikka intelligentsemad, päris vähese haridusega poisse sinna ei lastudki. Muidugi oli ka selliseid tüüpe, kes tulid aeda ja sõid sealt, mida ise tahtsid, nii peenralt kui ka põõsa küljest, ja mingi jutt ei aidanud. Aga enamasti olid noormehed siiski viisakad.
Tee hoidis korras metsavaht
Tee Madisemäele oli siis läbitav nii hobuvankriga kui ka autodega, ka soist lõiku täitis August Libe pidevalt. Pehmematesse kohtadesse pani ta kahemeetrised puutüved. Vankriga nendest kohtadest üle sõites tuli muidugi jalgsi kõrval kõndida, sest põrutas hullult. Tee eest sõjavägi ei hoolitsenud, nemad said oma suurte võimsate autodega igalt poolt läbi. Kui kinni jäid, siis toodi veel võimsamad masinad välja kiskuma. Lõpuks said muidugi ka sõjaväelased aru, et lõhkuda ei maksa ja suured roopad on ka nende masinatele nuhtluseks. Peilingaatorid toodi kuival ajal Madisemäele. Ka kolhoos viis oma heina ära ikka kuival ajal. Talvel oli kõik külmunud ning siis oli võimalik igale poole ligi pääseda.
Madisemäel olnud sõdurite ülesandeks oli jälgida, kas pommid kukkusid lennukitelt ikka täpselt sinna, kuhu ette nähtud. Kokku oli kolm torni, kust pommitusala jälgiti, neist üks Madisemäel, teine Rokal ja kolmas Kirnal. Kus just, seda Elve täpselt ei mäleta.
Küll aga mäletas ta, et viiekümnendatel tuli Libede perel ainult üks kord köögi akna klaase vahetada, siis ei lõhkenud läheduses veel nii võimsad pommid. Kõige hirmsamad pommid kukkusid vahetult enne Eesti iseseisvumist. Katsetati aegumise äärel olnud suuri pomme ja mürakad olid väga võimsad.
Vahel pommitati päevad ja ööd jutti, siis peeti vahet ja hakati uuesti. Üldiselt ei pommitatud pühapäeviti. Samuti ei pommitatud heinaajal, sest kolhoos pidi oma loomadele heina tehtud saama. Sama lugu oli ka sügiseti, kui valmisid marjad. Inimesed käisid marjul ja siis ei pommitatud laupäeviti ega pühapäeviti. Samuti hoiduti pommitamisest väga kuumal ajal, sest kardeti, et mets läheb põlema. Kindlasti ei pommitatud ka uusaastaööl ega maipühade ajal, samuti oktoobrirevolutsiooni aastapäeval 7. ja 8. novembril, armee aastapäeval 23. veebruaril ja võidupühal 9. mail.
Mõningaid pause tuli veel ette, kuid millest need olid tingitud, Elve ei tea. Esialgu veeti telefoniliin sõjaväelaste jaoks metsavahi majja. Keegi sõduritest pidi alati telefonivalves olema. Tavaliselt helistati siis, kui pommitama hakati. Kui helistati, tuli kohe torni joosta. Tornis oli teine telefon.
Sõjaväelased on ehitanud uue maja
Rokal olid kaks õde metsavahid, mõlemad suridki teineteise järel seal. Roka kohta on ka väga raske üles leida, kõik on kinni kasvanud.
Mäe all praegu veel alles olev pisike maja ei olnud metsavahimaja. 2005. aasta suvel käis Elve Lumi Madisemäel. Selle väikese maja, mis praegu alles on, ehitasid tõenäoliselt sõdurid, see on üsna uus.
“Metsavalvetorn vajus kokku siis, kui meie Madisemäel elasime. Sõjavägi ehitas uue. Meie, lapsed, ei tohtinud sinna minna, kuid keelatud vili on ikka magus. Sai ikka käia vaatamas, kui oli pommitamine ja pommid plahvatasid polügoonil. Üleval oli putka, vaheastmetel oli laudpõrand, seal oli trepp, järsult läks üles,” mäletab naine.
Seal, kus praegu kasvavad männid, oli üks kolmeharuline mänd, kus lapsed armastasid istuda. Üles saamine oli tükk tööd ja alla saamine veel raskem. Taga oli kõrge ja järsk koht, siis lauge, siis järsk ja siis lauge ning lõpuks järsk. Seal oli Endel Libe kodu, kus on praeguseni säilinud maakivist kelder. Üleval oli lauge.
“Kui lubati mängima, siis saime nende juures olla. Meie maja oli mäe nõlva peal, seal oli rehealune, kus peeti hobust, ka jäneseid peeti. Meil oli aed, saar on seal veel alles. Saare juures oli värav. Kaks lehist on ka alles, lehiste lähedal oli kaev. Samuti oli kaheksa kuni kümme mesipuud.
Tagapool oli ka laut, elumaja müürid on veel näha. Üheksa aasta eest kiiruga Madisemäelt läbi käies leidsime maja vundamendi.”
i
HELVE LAASIK
