Homme peab Siimusti lastekodu Metsatareke oma sünnipäevapidu: see kunagisest laste turvakodust välja kasvanud asutus saab viieteistaastaseks. Lastekodu esimest juhatajat Silvi Moonti tsiteerides ütles praegune juhataja Marika Tekkel, et viieteistaastane lastekodu on nagu tüüpiline teismeline, kelle soovid ja unistused on tükk maad suuremad, kui vahendid ja võimalused lubavad, ning kes tahab olla parim ja silma paista. Hakatuseks saigi Marika Tekkelilt küsitud, kuidas teismeliseikka jõudnud lastekodus elatakse.
Kindlasti mitte päris nii, nagu kirjeldatakse praegu koolides käibel oleva teise klassi inimeseõpetuse tööraamatu peatükis “Kodu ja kodutus”: et lastekodu on koht, kus elab koos palju lapsi, keda kasvatajad ei jõua ühekorraga sülle võtta, potile panna, toita ja paitada ning kes peavad tülitsema ühtede ja samade mänguasjade pärast. Pildid on neil halliks värvitud lehekülgedel ka väga kurvad.
Nagu aeg ja inimesed, nii on muutunud ka lastekodud: need pole enam nii suletud ja nii kurvad kohad kui kümmekond aastat tagasi. Meil Metsatarekeseski käib alailma külalisi ja meil on väga palju toetajaid. Selle eest, et meie uus ja vanagi maja nii kenad ja hubased on, olemegi eelkõige tänulikud lahketele toetajatele: üksnes riigi poolt eraldatava laste pearaha eest ei saaks me endale nii palju lubada.
Mõne inimese arvates on see pearaha — 10 000 krooni kuus — kindlasti hoopis üle mõistuse suur ja ajendab küsima, miks lastekodulapsi peredesse ei anta: seal saadaks võib-olla hoopis vähema rahaga hakkama?
Enamikul meie lastest on olemas tugipered, kes võtavad neid teatud ajaks enda juurde, näitavad neile oma kodu ja maailma, annavad toimetulekuoskusi. Selliste peredegi leidmiseks on meie kasvatajad päris kõvasti pingutanud. Neid peresid, kes lastekodulapse päriselt enda juurde võtaksid, on aga päris raske leida. Väiksemaid lapsi veel võetakse, aga kes riskib võtta teismelist või puudega last?
Tegelikult tekitab see, kui me lapsele uue pere leiame, meile endale probleeme: kui laps lastekodust lahkub, jääme me päevapealt ilma ka tema pearahast. Samas oleme sellega oma eelarves arvestanud, teinud sellest lähtuvalt kulutusi jne.
Vaatamata eelöeldule, teeme siiski kõik selleks, et mõnedki meie kasvandikud endale uue kodu leiaksid. Aga ma ei ole siiski nõus nendega, kes ütlevad, et lastekodu olgu lapse jaoks kõige viimane võimalus. Alkohoolikutest vägivaldsete vanematega kodu on pahatihti palju hullem koht kui lastekodu, kus laps saab normaalsetes oludes kasvada ja kus hoolitsetakse, et ta hariduse saaks. Kui last õigel ajal lastekodusse ei panda, tuleb riigil hiljem tegelda võib-olla noore kurjategija ümberkasvatamisega ning see on kallim ja samas vähem efektiivne kui lastekodukoha kinnimaksmine.
Enamik lastekodulastest ei ole tegelikult orvud, vaid neil on kusagil olemas ema, isa või mõlemad vanemad. Kas on ka neid lapsi, kes oma bioloogilisse perre tagasi lähevad?
On. Ja see on väga tore. Juhul muidugi, kui koju lubatakse kõik selle pere lapsed, mitte ei jäeta osa neist ikkagi lastekodusse. Paraku pole meil õdede-vendade sel viisil lahutamise vastu midagi ette võtta: need asjad on kohtu otsustada.
Oleme üldse püüdnud kõigiti soodustada laste suhtlemist oma bioloogiliste vanemate, koduküla ja koduvallaga. Kuigi lastekodu kuulub Jõgeva vallale, elab meil ka Jõgeva ja Põltsamaa linnast ning Põltsamaa, Palamuse, Tabivere ja Pajusi vallast pärit lapsi. Omavalitsuste sotsiaaltöötajad, kes on enamasti staažikad ja südamega inimesed, käivad oma piirkonna lastekodulapsi vaatamas ja peavad neid sünnipäeva puhul meeles.
Omavalitsustega on meil tõesti väga head ja usalduslikud suhted. Me ei vaheta omavalitsusega kooskõlastamata isegi laste perearsti ega kooli. Kõige tänulikumad oleme muidugi igasuguse abi ja toetuse eest oma omanikvalla, Jõgeva valla valitsusele.
Kuidas suhtute plaani rajada Põltsamaale SOS-lasteküla?
Ohtu oma lastekodule me selles küll ei näe. Ükskõik kui palju neid peremaju sinna ka ehitatakse, usun, et lapsi, keda neisse elama paigutada, Lõuna-Eestis jätkub. Majandus saab meil veel mõnda aega ilmselt kehvas seisus olema ja küllap on siis ka lapsi, kes asenduskodu vajavad.
Juba tegutseva Keila SOS-lastekülaga oleme senini väga head koostööd teinud. Näiteks ühe oma väikese kasvandiku saatsime hiljuti sinna edasi, sest tema puhul oli näha, et ühe ema “tiiva all” kasvamine tuleb talle kasuks. SOS-lastekülas elavadki ju asendusema ja tema hooldatavad lapsed ühes majas perena koos.
<span style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial; mso-ansi-language: ET”>Tegelikult on ka meie lastekodus lõppemas üleminek peresüsteemile. On moodustatud neli peret, kellest kaks elab vanas ja kaks uues majas. Igal perel on oma perekasvataja ning lisaks kogu lastekodu hõlmavatele üritustele korraldatakse ka pereüritusi. Kuna perekasvataja ei ela siiski kohapeal, vaid käib vahetustega tööl nagu teised kasvatajad, on iga laps saanud omal valikul usalduskasvataja, kellele ta oma muresid räägib, kes teda kooliasjades aitab, kes talle riideid ostab jne.
Kui Metsatarekese uus Andruse-nimeline peremaja poolteist aastat tagasi valmis sai, avaldati arvamust, et lastekodu vajaks veel üht sellist.
Kui algselt oli peremaja ette nähtud vaid kaheksale lapsele, siis praegu elab siin lapsi tunduvalt rohkem. Ning sellise maja ainult kaheksa lapse käsutuses hoidmine olekski liigne luksus. Kui tervisekaitsenõuded aga kahe aasta pärast karmistuvad ega luba meil ka ülemise korruse tubadesse enam rohkem kui kaht last elama paigutada, siis oleks meil ilmselt ruumi juurde vaja küll. Samas arvan, et liiga suureks ei tohiks meie asutus ka paisuda: siis kipub lastel mänguruumi väheks jääma ning peredevahelised suhted võivad keeruliseks minna. Ses mõttes nõustun täielikult endise juhataja Silvi Moontiga, kes on lastekodu ideaalis näinud elupaigana kuni 35 lapsele. Kui möödunud aastal oli meil luba pakkuda asenduskodu teenust 30 lapsele, siis tänavuseks aastaks taotlesimegi selle arvu 35ni suurendamist.
Kuidas lastekodus lapsi tulevaseks täiskasvanueluks ette valmistatakse?
Oma tubade ja majaümbruse koristamisel löövad lapsed ikka jõudumööda kaasa. Aknaid ja valgusteid puhastama lapsi seaduse järgi panna ei tohi, see-eest on suuremad saanud oma toa remontimisel käed külge panna. Koolivaheajakski püüame lastele taskuraha teenimise võimaluse leida, aga noorematele ei ole kahjuks tööd eriti pakkuda.
Sellest, missuguseid töid maal talus teha tuleb, on meie lapsed aimu saanud siis, kui kasvataja Karina neid oma koju kaasa võtab. Oma aiamaalappi me siiski rajama ja harima pole hakanud, sest esiteks piirab meie valdusi mets ja teiseks oleks meil päris keeruline tagada, et väiksemad kasvandikud saaki ära ei sööks, enne kui see päris valmis saab. Ning hoidiseid ei lubaks tervisekaitsenõuded meil oma aiamaal kasvatatust niikuinii teha.
Viimasel ajal on meil tekkinud tore side Jõgeva Selveriga: meie lapsed on seal vabatahtlikena tööl käinud ja saanud aimu, kuidas üks suur kaubandusettevõte tegutseb. Kooli alguse puhul tegi Selver meie lastele kingitusedki. Ka ASis Perevara on meie lapsed abiks käinud.
Kuidas lastekodu endised kasvandikud elus hakkama saavad?
Nii ja naa. On neid, kes tulevad oma eluga hästi toime, on neid, kes jäävadki vajama sotsiaalabi. Erinev on ka hilisem suhtumine lastekodusse: kes jäävadki meil külas käima, kes kaovad jäädavalt silmapiirilt.
Homme kell 15 peate sünnipäevapidu. Keda külla ootate?
Kõiki oma sõpru ja toetajaid, keda tahame oma väikeste võimaluste piires ka tänada. Et meil sõpru ja abilisi nii palju on, et kõigile kirjalikku kutset saata ei jõua, panimegi üle-eelmisse Vooremaasse kuulutuse, et meil selline tänupidu toimub.
Loodame saada homsel peol nõuandeid, kuidas oma tööd paremini korraldada, ning leida uusi koostööpartnereid. Lastekodu endine juhataja Silvi Moont, kes nüüd siin jälle tööl, ainult teises ametis, teeb ka väikese tagasivaate möödunud viieteistkümnele aastale. Just tema oli see, kes omal ajal mitmele poole märgu- ja palvekirju saatis, et Siimusti turvakodust tõeline lastekodu saaks. Nii et ses mõttes on tema unistus täitunud.
Eelkõige on homne pidu aga laste pidu, sest kes siis sünnipäevapeost veel rõõmu tunda oskavad kui mitte lapsed. Peaasi, et torti ikka kõigile jätkuks!
RIINA MÄGI
