“Meie peres on tegelikult teised kõik – ema, isa ja õde ? olnud vähese jutuga,” räägib Merje ning leiab, et ju temas siis midagi ikka kooliõpetajast vanaisast ja jutukast lellest on.
Rannapiigast kuivamaa inimeseks
“Kui lapsena teised rääkisid põnevaid jutte oma laagripäevadest, siis minu jaoks olid vapustavad muljed hoopis selleaegsel Leningradi turul käimistest. Kurgileti taga kaubelda meeldis mulle hirmsasti ja juba sõit sinna ja tagasi oli omamoodi seiklus, mis sellest, et väsitav ja magada sai vähe,” räägib Merje oma lapsepõlvest Omedus.
Praegu sõidab ta koos oma perega lapsepõlvekoju ema ja isa juurde päris tihti. Kunagiste suurte kurgimajade asemel piirdutakse seal mõnesaja taime kasvatamisega ja nendegi saagi viivad ostjad peamiselt kodunt ära. Peipsi järv on aga see, milleta ei oskaks vist elu ette kujutadagi. Järve lähedalt Mäetaguselt Ida-Virumaalt on pärit ka Merje abikaasa Mait. Seepärast tunnevad nad Peipsit peaaegu ühtviisi mõlemad. Niipea, kui Jõgeva poolt sõites järv paistma hakkab, ollakse ikka harjutud lugema veepinnast ja lainetusest ka ilmamärke ja kindlasti vaadatakse sedagi, kas järve peal kalamehi on. “Ma olen tegelikult kõva kalamees. Kella viie ajal hommikul paadiga järvele minna on eriline tunne, väiksena käisin koos lelle ja onudega. Ega see meestele just meeldinud, et plikatirts vahel neist suurema saagi sai,” räägib Merje.
Vanaema pannkoogid ja Kasepää küpsised
“Mu vanaema ennustas järve järgi alati ilma. Isal on see asi samuti hästi käes, tema on lausa ilmavaatlusi teinud. Omedus on meie suguvõsa juured ikka väga kõvasti kinni. Ja järv tõmbab mind tõesti nii talvel kui suvel. Merd ma hästi ei mõista, seda on kuidagi liiga palju,” tunnistab Merje.
Eriline suhe on Merjel ka vanaaegsete pildialbumitega. Lapsena võis ta lõputult neid pilte vaadata. “Need jutustavad alati mingit lugu. Kui vaadata, siis pole sellest ajast ju ühtegi mõttetut pilti. Pildistamine oli ikkagi tõeline sündmus, kui pandi ilusasti riidesse ja tehti soengud.” Piltide abiga on ta saanud selgema ettekujutuse ka isapoolsest vanaisast Aleksander Martensoost, tollest ärksa meelega inimesest, kes ka kohalikku näitemängu oli edendanud ja kellest üldse inimesed palju head on rääkinud.
Oma lapsepõlvest mäletab Merje vanaema pannkookide maitset, need olid lausa võrratud. Meenub ka Kasepää poe küpsiste maitse. Esimesed kolm klassi sai ju kolme kilomeetri kaugusel Kasepää algkoolis käidud. Mõnikord võttis kojujõudmine aga päris kaua aega. Kasepää poest ostetud küpsised said lihtsalt poole kodutee peal otsa ja eks siis tuli jälle tagasi uute järele minna. Kodus olid vanemad muidugi juba ärevil, et kuhu need lapsed küll nii kauaks jäävad.
Üks suursündmusi oli lapsepõlvekodus lelle Jõgevalt koju ootamine. Nüüdseks juba siitilmast lahkunud lell Ilmar Martensoo oli laste suur lemmik. “Kui lell Ilmar tuli, lubati meil hilisõhtul üleval olla. Ainus tingimus oli, et hommikul tuli nurisemata üles tõusta ja kooli minna. Lelle pajatused Kodavere ja ümbruskonna inimestest ja juhtumistest olid aga nii huvitavad. Istusime ümmarguse söögilaua ääres ja muudkui kuulasime,” on Merjel selgesti meeles.
Kinnaste eest sai kolme
Oma käsitööoskuse arvab Merje olevat pärinud peamiselt emalt. “Ema on kõva kuduja olnud kogu aeg. Oma perele teeb kõik kampsunid, sokid, karupüksid ja muud,” räägib Merje. “Mul oli käsitöö kooli ajal neli, kinnaste eest aga sain hoopis kolme. Õpetaja lihtsalt ei uskunud, et ma need ise kudusin. Ema on mulle aga alati öelnud: “Sa pead ise õppima ja tegema, sest sinul endal läheb seda kõike vaja.” Muidugi on ta aidanud, kui vaja, aga ära pole põhimõtteliselt minu eest midagi teinud.”
Õppima läks aga Merje siiski maastikukujundust ? tollasesse Jäneda sovhoostehnikumi. Kooli ajal sattus ta ka lilleseaderingi, mis tundus olevat väga huvitav. Ja ka õpetaja leidis, et tüdrukul pidavat asi kuidagi loomulikult välja tulema. Lilleseadete juurde jõudis Merje aga hoopiski hiljem tagasi. Pärast tehnikumi tuli haljastajatöö Jõgeva näidissovhoosis, seejärel muud ametid kuni seemnekasvatuse agronoomi asendamiseni.
Käsitööga tegi ta põhjalikumalt tutvust Jõgeva kultuurikeskuse kõrval asuvas käsitöömajas Aime Langi juures. Seal sai Merjest varsti poole kohaga lilleseadja. Tallinnas kultuuritöötajate täiendkoolitusel omandas ta ka põhjalikumad oskused. “Väike tuba oli nagu nõiakamber, igal pool kuivasid taimed. Kui Aime hiljem õletoa asutas, jäime Imbi Jõgariga kahekesi. Tegime käsitöökursusi, kutsusime lektoreid. Oli üldse üks väga tore aeg ja hirmus kahju oli ära tulla. Aga see oli eramaja ja parata polnud midagi.” Edasi järgnes lilleseadja, kunstniku ja huvijuhi töö kultuurimaja ruumides. Alates 1998. aasta oktoobrikuust on Merje elu seotud Kiigemetsa kooliga. See ju ikkagi kodule lähedal, sest viimased paarkümmend aastat on Talistu pere elanud Siimustis. 2001. aastast saati on Merje Kiigemetsa kooli huvijuhi ametis. Haridusteele on vahepeal jäänud ka Tallinna Pedagoogilise Seminari lõpetamine.
Lahendus leidub alati
“Meie koolis tähendab huvialaring seda, et kellelgi on selle vastu huvi. Mõnel tuleb asi välja, nagu tuleb, teisel aga lihtsalt paremini. Eks me kõik oleme siin ilmas erilised, aga ühe erilisus paistab rohkem välja kui teisel. Me oleme natuke teistmoodi kool ja tahame anda lastele võimalikult palju tegutsemisvõimalusi, et nad siit majast lahkudes suudaksid väljaspool paremini hakkama saada. Aga see kõik on kogu maja personali suur meeskonnatöö. Üksikult ei tee midagi. Kõik mõtlevad, ja head ideed lähevad kohe käiku,” räägib Merje ning on kindel, et kui ka vahel tundub, et mõnele asjale lahendust ei ole, siis kusagilt see lahendus ikka tuleb. “Ja eks tuleb muudkui lahtiste silmadega igal pool ringi käia, mis muud.”
Ka Merje 17-aastane tütar Kristi tundub olevat pärinud oma ema lahtised käed ning ilmselt ka hakkaja vaimu ja aktiivse eluhoiaku, samuti nagu peaaegu kaks aastat vanem vend Kristjan. Kristi suurimaks hobiks on muusika, Kristjanil tantsimine.
Kiigemetsa kooli direktor Janne Vilms: “Merje on meie majas asendamatu tööjõud, kes koordineerib kogu vaba aja tegevust. Väga tugev isiksus, vastutusvõimeline ja hästi tugev organisaator. Energiline, tegus ja alati uute ideedega. Põhimõttekindel inimene, kes ennast kallutada naljalt ei lase. Kooli seisukohalt on see omadus eriti oluline, kuigi kõigile ei pruugi see ju alati meeldida. Merje on ise hea esineja ja tal on annet ilusaid esinemiskavasid kokku panna. Praegu taotleb ta ka vanemõpetaja ametijärku. Töö siin koolis nõuab inimestelt kõikide oma võimete rakendamist. Ainult tugeva täiskasvanute grupiga ja meeskonnatöös võime tulemustele loota. Ja igaüks siin vastu ei pea. Need inimesed, kes siin töötavad, teevad kõik rohkem, kui õppekava nõuab.” VAIKE KÄOSAAR
