Meie mees Mississaugas

Järg 9. mail Vooremaas ilmunud osale

Kui ma aastail 1970-1973 elasin Alatskivil, kus mu abikaasa Aili kohalikus keskkoolis saksa keelt  õpetas, kuulsin jutukalt ja energiliselt vene keele õpetajalt Malle Purjelt, et tal on kaks venda: vanem elavat USAs ja noorem, kaua poissmehepõlve pidanud, kuid siis juba abielus, Kanadas. Kui 2011. aastal ilmus Eerik Purje raamat “Kuldse aja kaksikud”, teadsin kohe, kes on autor.


Hanau laagris anti eestikeelset kooliõpetust, seal ühines Erich Purje skaudisalga ja segakooriga. Sellest ajast mäletaski teda Rein Taagepera. Koos teistega käis Purje Hanaus 1946. aastal ka leeris. Lisaks õppis ta laagri muusikakoolis viiulimängu. Kokku veetis ta Hanau laagris kolm aastat. Hanaus elades õnnestus tal kord teha päevane reis mööda Reini jõge – sõita Wiesbadenist Kieli ja tagasi. Aastail 1946–1949 õppis ta Hanau eesti gümnaasiumis.

Kanada asemel Austraaliasse

Väljarändamiskatse Kanadasse ebaõnnetus Eeri liiga kõrge haridustaseme ja kleenukese kehaehituse tõttu. Kanada vajas siis tema enda väljenduse kohaselt “gorilla kehaga” metsatöölisi ja muu lihtsa töö tegijaid. Veebruaris 1949 sai ta end siiski sokutada Austraaliasse rändajate hulka. Rongiga sõideti Itaaliasse, kus Napoli sadamas asuti laevale. Esimene peatus oli Port Saidis, kus aga maale ei lubatud, järgmisena peatuti Colombos Tseilonil (Sri Lankal).

Merereis lõppes Melbourne’is, kust sisserändajad sõidutati rongiga Bonegilla läbikäigulaagrisse, mis asus Victoria osariigis. Bonegilla laagris tuli ümberasujail õppida inglise keele kohalikku varianti. Sisserändajad olid kohustatud tegema kaks aastat lihttööd, mingit enesetäiendamist polnud ette nähtud.

Saksapärase eesnime Erichi Eerikuks muutnud Purjel õnnestus siiski astuda 1951. aastal muusikateooria alal Melbourne’i kuninglikku konservatooriumi ning see lõpetada litsentsiaadina. Elanud Melbourne’is, juhatas ta seal lisaks segakoorile nii sega- kui ka meeskvartetti. Peale selle oli ta muusikatoimkonna juhataja ja kooride üldjuht Austraalia Eesti päevadel 1952–53.

Melbourne’ist käis ta mõnel korral ka Sydneys ja Adelaide’is ning tegi lennureisi Launcestoni Tasmaanias. Austraalias elades õnnestus tal ühendust saada kodumaal elavate vanemate ja õdedega. Saanud Austraalia kodakondsuse, otsustas Eerik Purje sügisel 1957 elama asuda Kanadasse, kus tal oli ees palju sõpru ja tuttavaid.

Lõpuks ikka Kanadas

Lennanud Melbourne’ist Sydneysse, algas tal kolm nädalat kestnud merereis. Peatused tehti Uus-Meremaal, Fidžil ja Honolulus Hawaiil. Niiske ja ebatervisliku kliimaga Fidži tundus talle siis tõelise paradiisina ning Honolulu botaanikaaed väga eksootilisena. Maabunud Kanada läänerannikul Vancouveris, sõitis Eerik rongiga läbi lumise Kaljumäestiku ja preeria ning jõudis 31. oktoobril 1957 Torontosse. Külastanud seejärel USAs Archboldis elanud venna Alberti peret, õnnestus tal ennast Kanadas sisse seada ja saada tööd kindlustuse alal, kuigi tööturg tollal eriti soodus polnud.

Muusikaalased harrastused tõid ta kord külaskäigule Euroopasse. Nimelt sooritas Toronto Eesti meeskoor 1964. aastal kontsertreisi Helsingisse, Stockholmi, Göteborgi, Stuttgarti, Pariisi ja Londonisse. Põgusad vahepeatused olid Kopenhaagenis, Heidelbergis ja mujal.

Kümme aastat pärast Põhja-Ameerikasse jõudmist sai Eerik Purjest Kanada kodanik, abielumees ja varsti (1973) tütre Merikese isa, hiljem kahekordne vanaisa. Tema abikaasa Ilme-Tiiu on sündinud 1937. aastal Rakveres. Huvitav on, et Eerik ise käänab tütre nime: Merike, Merike, Meriket. Põhjenduseks toob ta selle, et lõpp –ke ei ole deminutiiv, vaid osa nimest.

Sügisel 1988 kutsus Eerik endale viieks nädalaks külla õed Marta ja Malle. Pärast Eesti vabanemist on ta käinud kolmel korral kodumaal. Esimene kuuajaline külaskäik leidis aset 1993. aastal.

Elust Kanadas pole Eerik Purje seni tahtnud raamatut kirjutada. Muidu on ta seal olnud väga tegus: juhtinud koore ja ansambleid Torontos ja Hamiltonis ning loonud koori- ja meeleolulaule. Enne eelpool märgitud proosateoste kirjutamist on ta teinud kaastööd mitmele koguteosele, avaldanud Torontos luulekogud “Loojangueelsed laulud” (1994), “Jää truuks” (1997) ning “Muuseas ja möödaminnes” (2001), samuti satiiriliste palade ja vestete kogumiku “Igal Mihklil oma oinapäev” (1999). Eestis on ilmunud luulekogu “Tunglaid ja teri” (Kentaur 2005). Varjunimede Välgu-Mihkli ja Kargu Karla all on Eerik Purje avaldanud ajakirjanduses ligikaudu 600 vestet. Alates aastast 2003 on ta pidevalt teinud ilukirjanduslikku kaastööd Torontos ilmuvale ajalehele Eesti Elu, olles samal ajal ka lehe reportertoimetaja. Tema lugusid on ilmunud ka New Yorgi lehes Vaba Eesti Sõna.

Eerik Purje on saanud Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitluse Keskuse 3. järgu teeneteristi (1998) ja Kanada eestlaste teenetemärgi (2006).

Praegu elab Eerik Purje Toronto naaberlinnas Mississaugas, kuid tema hingele on loodus ikka jäänud lähedaseks. Ta on jutustanud: “Olen eluaeg olnud seenehull. Pidasime Kanadas umbes paarkümmend aastat 100-aakrilist suvitustalu. Mets oli punapuravikke ja kukeseeni täis. Muide, ka ühel Eesti reisil veetsin kaks päeva ühes suvitustalus Ida-Virumaa tihnikus, kus polnud kuulda ainsatki tsivilisatsiooni heli. See oli IDÜLL!”

Veel viimaseist raamatuist

Pärast omaelulooraamatu ilmumist asus Eerik Purje usutlema saatusekaaslasi, tehes seejuures üllatava avastuse: mida silmapaistmatum inimene, seda ehedamad on mälestused ning paeluvam saatuslugu. Lugusid kuulates ja kirja pannes keskendus ta esmalt rahuaegseile nooruspäevile. Teiseks huvitas teda okupatsioonide ja sõja mõju. Mõnda puudutas see valusamalt kui teist, kuid riivamata ei jätnud kedagi. 2013. aastal ilmunud “Hingenälg” peegeldas 18 kunagise pagulase lugu.

Eelmisel (2014.)  aastal ilmunud raamatu “Elukanga karmid mustrid” alguses on autori sissejuhatav peatükk Kes karmistas mustrid, millele järgneb 18 lugu teistest, kusjuures mõnes neist jutustatakse mitmest inimesest. Need on aastail 1920–1937 sündinud mehed ja naised. Erinevalt eelmisest raamatust, tõi kirjanik sisse kolm kunagist pagulast, kes Eesti uuel iseseisvusajal siirdusid kodumaale. Samas raamatus on jutustatud ka paarist inimesest, kes jäid saatuslikul 1944. aastal kodumaale.

Mu koduraamatukogu riiuleil on eesti ja maailmakirjandust koguseliselt enam-vähem võrdselt. Sooviksin väga, et seal oleks veel teisigi Eerik Purje ilukirjanduslikult töödeldud eesti inimeste elukäike, mis kõik kokku moodustavad ju Eesti loo. Selliseil teoseil on meie kultuuriloos aegumatu väärtus.

Ühele minu küsimusele vastas kirjamees niimoodi: “Küsid võimalike mälestuste kohta Kängurdumis ja Kanadas.  Kanadaga on nii, et kõik on veel liialt värske. Mälestused vajavad teatud distantsi ja ma elan ning tegutsen ikka veel siinses ühiskonnas. Austraaliaga on teine lugu, kuid mul mõlguvad meeles teistsugused plaanid. Ma ei saa lahti   mõttest kirjutada n-ö tõsieluromaan, st lugu, kus kõik on tegelikult juhtunud, kuid mitte romaani tegelastega, kes on välja mõeldud, õigemini osadeks lahti võetud ja uuesti kokku sobitatud. Mul on hulk mälestusi, enda ja teiste omi, mida on mugavam esitada nii, et keegi ei saa kindlalt öelda, et asi juhtus selle või teise konkreetse isikuga. Ometi väärivad nad kirjapanekut.”

OTT KURS

blog comments powered by Disqus